Narvas hukkunud lapse surma eest ei vastutanud keegi

24.05.2020 20:30
Lauri Nokkur
Kommentaarid
0
Foto:

Narva kalmistul on mõrvari käe läbi langenud väikese tüdruku Varvara Ivanova haua kõrval veel üks igavene puhkepaik, kus samuti puhkab väike tütarlaps – Olja Mapirova, kes oli hukkudes vaid 11 aastat vana.

Väike Olja uppus kangelasena, minnes suure tõenäosusega päästma teist last, kes tõesti ka ellu jäi. Kuid seda lapselikult julget eneseohverdust poleks olnud vaja, kui piirivalve ja linnavalitsus oleks suvitajaid ähvardavast ohust aegsasti informeerinud.
Aasta 2012 oli Narvas karm ja tume aasta. Kevadise pööripäeva paiku kaotas oma elu 9aastane Varvara, kelle tapja ja vägistaja on paljude narvalaste arvates senimaani leidmata. Vaevalt kolm kuud hiljem kaotas elu 11aastane tüdruk, kelle surma oleks pidanud suutma nii Narva Linnavalitsus kui Eesti riigi piirivalve ära hoida.
28. juuli oli mõnusalt soe suvepäev, mil paarkümmend plusskraadi ja laupäevane päev tõid hulga inimesi randa. Sel päeval pidi eesti aja järgi 14.45–17.00 avatama vene poole peal eletkrijaama lüüsid. Kohalikele on hästi teada, et need põhjustavad Narva jões veetaseme kiire tõusu ja ka kiire voolu, mis põhjustab omakorda vee siseseid keeriseid.
Narva hüdroelektrijaam oli Eesti piirivalvet lüüside avamise kavast teavitanud kolm päeva varem, 25. juulil. Piirivalve andis sellest siseinfona teada oma töötajatele. See on igati loogiline käitumine, sest piiripatrullide jaoks on lüüside avamise päeval vaja olla täiendavalt tähelepanelik nii töö kui ka isikliku julgeoleku mõttes.
Kohalikud nimetavad konkreetset jõeosa Kuivoruks ning väidetavalt on seal veetaseme tõus nii kiire, et see tõepoolest ohustaks reaalselt ka piirivalvepatrulli töötajaid.

Piirivalvurid infot ei jaganud
Seega ei olnud tegu ei ootamatu ega tundmatut liiki ohuga, vaid olukorraga, mida piirivalvurid pidid hästi teadma.
Jääb vaid arusaamatuks, miks ei jaganud piirivalve oma siseinfot elanikkonna ega randa valvavate turvafirmadega.
Toonane piirivalve pressiesindaja Jelena Filipova väitis, et see polnud seaduse järgi ka piirivalve kohustus. Hukkunud lapse haua ääres seistes ei tundu see kuigi kandva põhjendusena.
Isegi kui see polnud piirivalve kohustus, polnud see kindlasti mitte ka keelatud info. Nagu poleks olnud keelatud kriitiliseks õhtuks ka veel ühe patrulli jõe äärde valvesse saatmine.
Rannas viibivad inimesed polnud ilmselt kursis, et midagi ohtlikku on tulemas, sest sellepäevast veetaseme aeglast tõusu märkisid hiljem sotsiaalmeedias mitmed inimesed – meenutades, et pidid korduvalt oma asju üha edasi tõstma, et need jõele ette ei jääks.
Aga enne, kui vesi tõusma hakkas, oli see väga madal ning rannas oli sel päeval lapsi väga palju. Neid jagus nii vette, kaldale kui ka sillale. Kui piirivalve esindajad ei olnud eelnevalt mõelnud, et see päev võib kujuneda ohtlikuks, pidi loendamatute lastega rannapilt seda neile ometi meelde tuletama.

Veetõus tuli ootamatult
Väike Olja Mapirova viibis sel päeval oma sõbrataril külas ning tüdrukud otsustasid koos Olja sõbratari väikese vennaga Kuivorgu minna.
Tegu polnud Narva ametliku supluskohaga, see asus täpselt Kuivoru vastas ning seal olid tööl ka vetelpäästjad, kuid paljud narvalased käisid ujumas ja päevitamas ka ametlikust kohast veidi eemal.
Kui tuli lüüside avamise teade, olid lapsed piisavalt kaugel vees, et mitte suuta vajaliku kiirusega tõusva vee eest põgeneda.
Mõlemad tüdrukud püüdsid aidata väikest poissi, kes pääses õe käekõrval eluga tänu appi tõtanud inimesele, kuid tekkinud segaduses kaotasid tüdrukud teineteist silmist.
Väikese poisi päästis kohalik naine Oksana Sobol, kes pärast traagilist päeva kirjeldas juhtunut nii: “Vaatan, tüdruk ujus poisi juurde, mõlemad hakkasid vee alla vajuma ja ma sain aru, et nad on hädas. Siis lahkus tüdruk poisi juurest ja ujus kaldale ning järgmisel hetkel, kui ma juba sinnapoole ujusin, kuulsin, kuidas tüdruk kutsus inimesi tema vennale appi.”
Oksana haaras kaasa ujumisrõnga ning sööstis appi, viimasel hetkel ka jõudis, kuid veel ühest hädas lapsest ta ei teadnud. Lastele sööstis appi ka üks mees vastaskaldalt, kust oli lasteni veidi vähem maad. Tema jõudis ka esimesena kohale ning aitas Oksanal väikese poisi turvaliselt ujumisrõngasse saada ning siis kaldale tagasi ujuda.

Hädas lapsest ei teatudki
Muide, Oksana oli ka üks neist, kes oli saatuslikul päeval oma lapsega rannas olles korduvalt asju nihutanud – Narva jõgi tõusis lühikese aja jooksul seitsme meetri jagu kalda poole.
Oljast ei rääkinud ikka veel keegi. Väike poiss oli hätta jäänud mõni minut pärast kella 15. Häirekeskusele teatati Narvas Joaoru rannas vette kadunud inimesest kell 15.24. Sündmuskohale saadeti päästeauto Narva päästekomandost ja meedikud.
Oksana sõnul ei mõistnud paljud, ka tema ise, toimunut isegi siis, kui uppumisohus poiss juba kaldale oli toodud.
“Uppunud tüdrukust kuulsime hiljem. Umbes 15 minuti pärast jõudsid kohale päästjad ja kiirabi. Arvasime, et nad hakkavad veetaset jälgima. Siis räägiti meile tüdrukust. Me ei näinud tema vee alla vajumist,” meenutab Oksana.
Tema jaoks oli suur ja kohutav üllatus, et samal ajal uppus kusagil läheduses vennale abi tooma ujunud tüdruku sõbratar.
Päästjate kohale jõudes kedagi vees enam näha ei olnud. Pealtnägijate sõnul oli vees olnud tüdruk vee alla vajunud.
Juhtumi lahendamine anti üle politseile, sündmuskohale kutsuti tuukrid, teatas Ida päästekeskus. Tuukrid leidsid uppunu kella 19.10 ajal.

Kas vetelpääste oli või mitte?
Oksana sõnul ta rannas vetelpäästjaid ei märganud. “Kui mina olin juba vees, hakkasid inimesed kloppima päästjate putka uksele. Sealt tuli mõne aja pärast uksele üks noormees, kes ütles, et ta on vaid turvamees. Ta ei olnud vormis, vaid lihtsalt mustade ujumispükstega.”
Narva linnavalitsusega sõlmitud lepingu alusel osutas Joaorus vetelpäästeteenust OÜ USS Security Ida. Turvafirma Narva piirkonnajuht Vjatšeslav Lukin eitas Põhjarannikule antud kommentaaris päästja puudumist.
“Päästja oli, selles rahvasummas märkasid teda vähesed; ta tiris rahvast veest välja ja hoiatas tõusuvee eest. Päästja töötas poidega tähistatud alal, õnnetus aga juhtus teises piirkonnas. Tüdruk meenus segaduses alles siis, kui ta oli vee alla kadunud,” seletas Lukin.

Linnavalitsus endal süüd ei näinud
Narva Linnavalitsus toimunud tragöödia eest vastutust ei võtnud, küll aga leidis toonane abilinnapea Aleksander Ljudvig ajalehele Põhjarannik hiljem antud kommentaaris terve rea põhjendusi, mis tema arvates linnavalitsuse käed puhtaks jätsid.
“Esiteks leidis õnnetus aset kohas, mis pole supluseks lubatud. Teiseks oli laps rannas üksi – vanemateta, täiskasvanud saatjata. Siinkohal tõusetub inimeste kodanikuvastutuse küsimus, millest kõneldi juba poole aasta eest, mil keegi ei tõtanud appi täiskasvanu saateta tänaval viibinud tüdrukule,” tõmbas ametnik paralleeli mõrvari käe läbi hukkunud, samuti kriitilisel hetkel kaitseta jäänud Varvara Ivanova juhtumiga.
Öeldu valguses ei kaldu Ljudvig pidama Joaoru randa ohtlikuks kohaks: “Nagu selgus, pole kohalikul omavalitsusel isegi kohustust randa valvata, sellegipoolest seda valvatakse.”

Siiski oli linnal nii info kui ka kogemused
Narva hüdroelektrijaama kõneisiku Vladislav Šatovi sõnul teavitati asjaomastele asutustele lüüside avamisest nädal enne 28. juuli tragöödiat ning vahetult enne seda kõlas sireen.
Šatov arvab, et sellises olukorras lasus süü siiski linnavalitsusel, sest kogu eelnev info oli neil ju olemas ning selle elanikkonnani viimiseks olid olemas kõik vajalikud vahendid ja infokanalid, samuti oli võimalus suunata just selleks päevaks kriitilisse piirkonda rohkem korravalvureid.
“Teatamissüsteemi raadius on kuni 6 kilomeetrit. Kõik, mida sai ja tuli teha, ka tehti. Sarnane tegevus toimub pidevalt, muuhulgas tehakse Eesti-Vene koostöös õppusi,” lisas Šatov.
Šatovi sõnul ei saa regulaarset äravooluprotsessi Narva elektrijaama sanitaarsõlmede puhastamiseks ära jätta, kuna teatud nädalatel ja päevadel läbib läbib tammi reovesi.
Väga tähtis koht on Šatovi kinnitusel sealjuures hoiatussüsteemil, kus Eesti poolt teavitatakse kanalisatsioonitöödest nädal aega ette ja uuesti mitte vähem kui tund aega enne selle toimumist. Lisaks hakkab umbes 10 minutit enne värava avamist elanikkonna teavitamiseks tööle häiresireen.
Siinkirjutaja ei saa jätta märkimata, et tavaliselt pole lüüsida avamise päeval olnud nii ilus ilm, kus rannas viibiks nii palju suuri ja väikese narvalasi. Ka see asjaolu oleks pidanud muutma linnavalitsuse esindajad täiendavalt ettevaatlikuks.



Vaadatud 1077 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi