Nõmmel tegutseb müstiline toiduvaras

See lugu olgu hoiatuseks kõigile, kes armastavad toitu klaasimata, lahtisel rõdul hoida!

Nõmmel, Pilliroo tänava kortermajas elav 27-aastane Maili tähistas 1. septembril oma tütre Birgiti esimest koolipäeva. Ei midagi suurt, mõned sõbrad ja kõik. Õnnetuseks oli tal vahetult enne plaanitavat pidu külmik üles öelnud. “Enne tähistamist poleks ma kuidagi jõudnud seda remonti viia või uut hankida. Valmistasin väikese tordi ja paraja portsu salatit, sest salatit tehes alla viie kilo pole mõtet. Seejärel mõtlesin, et kuhu ma selle kõik siis nüüd panen,” räägib Maili.

“Köögis on meil väga soe, sinna ei tahtnud ma seda terveks ööks küll jätta. Järelikult tuli kõne alla üksnes rõdu. Olime seal varemgi toitu hoidnud, pealegi on öösiti nüüdseks juba päris jahe, umbes 10 kraadi. Seega pidasin seda üsna heaks lahenduseks. Tõstsingi siis nii tordi kui ka salati ööseks rõdule. Uskusin, et kolmas korrus on piisavalt turvaline erinevate tordiröövlite vältimiseks. Valesti uskusin!”

Hommikul tabas šokk
“Läksin siis järgmise päeva hommikul rõdule, et sööke välja tõsta ning vajusin esimese ehmatusega tuppa tagasi. Alguses ei saanud ma üldse aru, mis minu ilusa tordiga on juhtunud – terve rõdu oli kreemipudi, maasika- ja saiatükke täis…
Mõtlesin algul, et kas on mõni hulkuv kass rõdule roninud ja maiustamas käinud, aga kassid ei söö ju magusat. Siis märkasin linnujalajälgi ja paari sulge maas vedelemas. Linnud, tõenäoliselt tuvid, olid mu sünnipäevatordi rüüstamises osalenud! Läbu ja laga oli nii suur, et ma siiani ei usu, et ainult linnud kallal käisid. Üle rõduääre ronimisest oli ka üks lillepott kannatada saanud.

Siiani ei oska arvata, kes veel rõdule roninud oli. Võib-olla elab Nõmme metsas mingi tordimaias chupacabra (üldiselt verd imev müütiline olend - toim).
Olin tohutult nördinud ja vihane. Kuigi väike, olin tordi tegemise peale märkimisväärselt aega ja raha kulutanud. Õnneks ja imekombel oli vähemalt salat puutumata jäänud.”

Pidin poest uue tordi tooma
“Et Birgitit ja paari külalist mitte tordirõõmust ilma jätta, olin sunnitud suunduma kauplusesse ja sealt uue tordi ostma. Olin plaaninud oma kokakunstiga eputada, aga mingite elajate magusaisu pärast tuli sellest mõttest loobuda. Hea seegi, et salat alles jäi. Eks seegi oli ju minu enda tehtud.
Igatahes andis see tobe lugu mulle õppetunni, et rõdul ei maksa midagi söödavat küll hoida. Vähemalt mitte juhul, kui tegemist on klaasimata rõduga nagu minul. Arukam on külmik võimalikult kiiresti korda teha või siis valmistada toite, mis toasooja ei pelga.“

“Aga tordi jäänused viisin papitüki peal prügikasti kõrvale. Las siis söövad elukad juba selle ülejäänud osa ka ära. Ja ehk said hulkuvad koerad-kassidki koonu magusaks.“