Paul Neitsov – maagiline kitarriga Kukk

12.03.2017 13:00
Kati S.V. Murutar
Kommentaarid
0
Foto:

Noor virtuoos Paul Neitsov (23) on unikaalselt andekas muusik, kelle ­tähelend algas tänu noortekodu emand Küllile parimal võimalikul moel – ja jätkub veendumuses, et käsil on tema senise elu parim aasta.

Noor virtuoos Paul Neitsov (23) on unikaalselt andekas muusik, kelle tähelend algas tänu noortekodu emand Küllile parimal võimalikul moel – ja jätkub veendumuses, et käsil on tema senise elu parim aasta. Kuke aastal sündinud müstiliste tähelapse silmadega noor geenius tuuritab korraga ja kordamööda Svjata Vatra, Indrek Kalda, Margus Vaheri ja mõrsja Brigitaga, liigub uue bändi ja plaadi poole ning on enda sõnul senise inertsi vahetanud totaalse vastutuse võtmise ja teadlike valikutega. Kukk ju!

Imelapsepõlv
Varateismelisena kitarriga kohtunud poiss pandi tema mäletamist mööda 13aastasena Viljandi folgi lavale, samas vaimus Pärimusmuusika aidas imet näitama ning sellest tulenevalt ka juba kümme aastat tagasi telesaadetesse.
„Varahommikused otse-eetrid on minu jaoks tõeline katsumus. Tavatsen pärast õhtuseid proove või mänge kella 2-3ni väärtfilme vaadata ja minu hommik on noor pärastlõuna,“ nendib pilliga prints. „Esimeses otse-eetris tabas mind lisaks toonase Viljandi folgi veduri, tänase linnapea Ando Kivibergi üllatus. Mulle täiesti ootamatult paiskas ta eetrisse faktid, et olen lastekodulaps ja mul oli raske lapsepõlv.
See esimene – lastekodu taust – on tõsi. Raskest lapsepõlvest pole juttugi – minu ja teiste tiiva alla ja südamesse võetud kasulaste teejuht Külli on pakkunud meile kõigile paremad kasvutingimused kui nii mõnelgi kenade kodanlaste lapsel. Mingeid erivajadusi ma enda juures omavahel öeldes tuvastanud ei ole.
Samas andis see ootamatu melodramaatiline sildistamine põhjuse järele mõelda, kes ma olen ja kustkohast tulen – ja tänada. Tegelikult mõlemat oma ema.
Mu emake-kadunuke oli õrn, loov ja haldjalikult habras hing. Haigus viis ta varakult ära – iga aasta alguses tema lahkumise päeval meenutan teda väga hellalt ja olemuslikult.“
Isaga on Paulil seni liiga hõre kontakt, ent ta võtab asjade madalat seisu võimaliku lähteasendina – kuni elu, on kõik muudetav. Pare­maks.
„Mind pole sugugi haletseda vaja, ehkki raske lapsepõlv oleks kuvandi loomiseks romantiline kujund. Meie noortekodu on laste kodu. Sinna asunud noorte hingede puhul avastatakse kõigepealt nende huvid ja anded ja suunatakse neid arendama. Meie Tartu Hiinalinna korteris on muusika ja teater igapäevased nähtused – keegi, kui mitte just kõik, aina tegeleb.
Me pole mitte need hajusama ideoloogiaga lastetarude kasvandikud, kes kaubanduskeskustes sumisevad ja käpakest väristavad,“ kirjeldab Paul. „Ma ise käin alati, kui kutsutakse, mistahes lastekodudes mängimas. Kui ise sama taustaga poleks – ikka käiksin.“
Märgilisel moel on ka Pauli mõrsja Brigita legendaarsest tenorist vanaisa Harri Vasar samuti lastekodulaps – kõik tuleb ringiga tagasi ning õnneks on uue hea ilma muinasjuttudel üha õnnelikumad lõpud.

Südamesalu salavägi... on armastus.
Jaanipäeva paiku esietendub Kuusiku Altveskisse loodavas teatris esimene, vabaõhulavastus Südamesalu salaväest. Südamesalu on isetekkeline südamekujuline kuuskede ring iidse vesiveski juures Vigala jõega külgneva ürgjõe põhja-allika sõlmel – selle avastas veski peremees Robert Borodin ning pühitses veretu-vägivallata Eestimaa südameks šamaan Evald „Kotkasulg“ Piirisild.
Lugu aga jutustab küpsesse ikka jõudnud muinasjututegelastest, kelle vaba lendu takistab lõhkiküpsenud Punamütsikese keskeakriis. Legendid segunevad, igaüks leiab Oma – ja selle paljude laste osavõtul sündiva loo muusikaline kujundaja on noorhärra Neitsov.
Ta ongi kujunenud liigutavate austusavalduste võtmeisikuks. Kuusiku Altveski heinamaa sees elavad ehedad poku-tarnad – seega kujuneb humoorikas-nostalgiline vaatemäng ühtaegu kummarduseks nii Harri Vasarale kui Edgar Valterile.
Eks me teadsime ju enne ka, et võlurpoiss Paul on üks eestimaailma parimaid kitarriste. Aga see, kes see noor maag tegelikult on... Võtab hinge kinni. Suured sinised silmad, sihvakad väga erilised jalad – see on muide oluline osis, päriselt ka! – ja südame kohal kitarr, millega sünnivad tõelised imed. Isegi kui ta selgitab, mida ja kuidas teeb… see pole võimalik. Imede ja ajaloo sünni juures on alati olla nii… imelik ja ajalik. Pauli-moodi tähepoisid on Maale justkui juhukombel ära eksinud haldjarahvas. Nad ei pane pahaks, et neile tehakse pidevalt haiget. Nad jutustavad ja loovad selle ümber. Ja näitavad avalalt ette, kuidas teevad – Neitsov (enne eestindamist Neitshoff) jagab lahkesti nippe, kuidas üksinda kitarril terve bändina kõlada. Finger-picking ja Ukuaruvalss puudutavad paratamatult ja südameüdini. See ammugi, kui mees kutsub oma kontsertidel Jacksoni ja Coheni vaimu kohale, nii et õhk helendab
„Meie läbi suve kestvatele vaatemängudele saavad lastekodud-lasterikkad-Kodutunde pered vabalt tulla. Teatritegijatelt ei võta priiplatsiga lapsed midagi ära – lastele aga võib elamus anda tulevikusihi,“ usub Paul. „Jutustame igas eas lastele – ka 30- ja 70aastastele! - muinasjutte, et nad oskaksid endas muinasjututegelase ära tunda.“

Jätkub ajakirjas...

 

Vaadatud 1578 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi