Piirilinn Valga – kasiinod, viin ja kodutud

Mitte ainult odav alkohol ei peibuta eestlasi Lätimaale. Näiteks kasiinos raha maha mängida saab lätlaste juures kolm aastat nooremana kui Eestimaal.

Mis toimub linnas, mis on kujunemas üheks Eesti alkolembeliste mekaks? Paar sammu üle piiri, ning alkohol on kohe aktsiisimaksu jagu soodsam?
„Linna väärikusele pole küll hea, kui meid teatakse vaid kui alkoholiostude väravat,” ohkas üks valgalane, kellega sel teemal vesteldud sai.
Siinkirjutaja käis ja uuris piirilinna elu, eriti selle tumedamaid ja patusemaid pooli. Alustame mängupõrgutest!

Eesti noored Läti kasiinos
Esimene on kasiino Läti poolel ei nõua üldse pikka vantsimist. Sada meetrit Eesti piirist on plingivad tulukesed ootel.
Neli seal veedetud tundi tõestas, et enamik kliente räägib eesti keeles, ja on verinoored. Eestis on mängupõrgueaks kehtestatud 21 eluaastat, lõunanaabrite juures võib end paljaks mängida juba 18aastaselt.
Muidugi, 18 pole enam päris laps. Aga... Kui paljudel 18aastastel on isiklik sissetulek, mis lubab 50euroseid kupüüre lahkesti mänguautomaadi ablaste lõugade vahele sööta? Just 50-eurone oli kõige tüüpilisem rahatäht, mida eestikeelsete noorukite käes nägin.
Väärib veel märkimist, et läti kasiinod ei küsi vanust ega dokumenti. See tähendab, lihtsalt teoreetiliselt, et mängusaalis võib kohata ka nooremaid kui 18aastaseid.
Teadupoolest pole mänguea piiramise peamine põhjus aga mitte lapsevanemate raha säästmine, vaid asjaolu, et noorelt hasartmängudega alustajatel on suurem šanss sõltuvusse sattuda.
Rõõmsalt lobisevate ja raha maha mängivate eesti noorte hulka vaadates tekkis nukker mõte, millist abi nad kümnekonna aasta pärast vajada võivad.
Muide, kasiinost astub aeg-ajalt läbi ka Läti politsei, kuid korrakaitsjaid huvitab vaid see, et kasiinos kenasti käitutaks, mitte aga mängijate vanused.

Mängivad ka ­lapsevanemad
Mängurlus pole aga kaugeltki mitte vaid noorte ja vallaliste probleem. Kui vanemad mängivad, on lapsed näljas, oli võimalus tõdeda.
Ühel mu Valgas viibimise päeval peeti seal Eesti 100 üritust, kus muuhulgas pakuti ka sõdurisuppi. Kaks last käisid ürituse algusest saati mitu korda toitu küsimas, ent lahked mundris tädid ütlesid, et tuleb veel natuke oodata, varsti saab.
Nägin ka nende laste vanemaid. Eelmisel päeval olin neid näinud Läti-poolses kasiinos hoogsalt mängimas.
Loomulikult võib see olla meelevaldne seos – vanemad mängivad, ning lapsed käivad üha ja üha enam supitilka palumas. Aga võib-olla ei olegi nii meelevaldne – ehk sai perel toiduraha otsa, kui plinkiv aparaat võitu ei andnud?

Kodutute majad
Lisaks kasiinole ja paraadüritusele külastasin ka kohti, kus ööbivad Valga kodutud. Need on tühjad majad, kus hais tahab nägemise võtta, lõhnameelest rääkimata.
Hirmsas läbus magavad inimesed palusid jumalakeeli, et ma neist sotsiaaltöötajatele ei räägiks.
„Kui teada saadakse, tullakse politseiga ja aetakse välja. Aga minna pole kuskile,” põhjendas üks naine.
Kokku elas skvotitud puumajas üheksa inimest, neist kaks olid naised. Tühjas majas peatub aeg-ajalt ka noori.
Soojust annab sellises kohas alkohol ning peab olema väga kõva tahtejõud, kui elu hammasrataste vahele jäänu sellest soojustusest loobuda suudab.
Siiski ei suutnud siinkirjutaja reageerimata jätta, ning uuris Valga sotsiaalametnikelt, kas need on sellisest elukohast teadlikud. Ei olnud.
Küsimus, kas ei saaks teha nii, et mõni selline maja oleks korda tehtud, ning seal saaksid ööbida need, kel pole mujale minna, jäi samuti vastuseta. Et lisaks inimväärikusele satub seal ohtu ka tulekahjuturvalisus, polnud samuti kellegagi arutada.
Küll aga oskavad valgalased omakohut teha, kui keegi ei meeldi. Nii nägin näiteks, kuidas kolm kenasti riides noormeest tirisid kauplusenurgast välja kodutu, kes sinna krõbeda külma eest pakku oli läinud.