Saatus: Armastus ja elujanu uputasid mu võlgadesse

15.09.2019 20:00
Maria Johanson
Kommentaarid
2
Foto:

Elame vaid korra, ­ütle­sime me mehega teineteisele, kui mõne suurema väljamineku tegime. Küsimata enestelt, kuidas me sellega tegelikult toime tuleme.

Nüüd, olles jõudnud neljakümnendate eluaastate keskele, julgen oma loo lahti rääkida. Mina ise olen sellest õppinud ning need on olnud hinnalised õppetunnid – seda nii väärtuse, kuid ka hinnalipikute endi poolest. Need viimasedki on olnud arvestatava kaaluga.
Aga alustame algusest ning ma räägin kõigest ükshaaval.

Vanemate turvalisuse kadu
Minu täiskasvanuks saamine ehk siis koolilõpetamine jäi aega, mis oli Eestis korraga nii vaene kui ka rikas.
Rikas neile, kes oskasid erastada ja äri teha, vaene kõigi ülejäänute jaoks. Olin oma perekonna ainus tütar ning kasvanud üles turvalises nõukogudeaegses jõukuses – juhipositsioonil isa ning koduprouast ema tütrena. Isal oli nimelt põhimõte, et naise koht on kodus, turvatunnet loomas ja last kasvatamas. Emale sobis see hästi ning samu väärtuseid õpetas ta mullegi. Kuna toona oli mittetöötamine võrdne kuriteoga, oli ka emal tööraamat, mis „töötas” selle asutuse koristajana, kus isa kabinetis tähtsaid otsuseid langetas. Ema kodusoleku arvelt sai teise töö ja palga üks vaesemat sorti üksikema.
Ühiskonnakorralduse muutustega aga oli mu küllalt jäikade põhimõtetega isal raske kohaneda. Ta andis oma parima, kuid noored ja vihased uusärimehed tegid talle ära sellise jõulisusega, et minu armsa isa süda murdus. Sõna otseses mõttes. Infarkt oli see, mis ta jalalt maha võttis ning pikaks ajaks täiesti töövõimetuks muutis.
Me teadsime emaga, et isa kui nomenklatuuri esindaja saab vajadusel parimat ravi. Aga me ei teadnud, et see tuleb meil endil kinni maksta. Õnneks oli mu isal sääste, samuti veidi maad ja metsa, mida kõike rakendades saime talle võimaldada nii kvaliteetse ravi kui ka järelravi.
Mu ema oli valmis uute oludega kiiresti kohanema. Ta proovis saada siia ja sinna tööle. Algul sekretärina, sest just seda eriala oli ta õppinud. Ei saanud – ta polnud noor ega pikkade jalgadega, need aga olid „noorte ja vihaste” arvates sekretäri kõige olulisemad parameetrid.
Siis proovis ema koristajaks. Siin oli tal veidi enam õnne. Raha aga tõi see töö sisse väga vähe. Nagu ema ise ütles – rikutud käte maniküüriks kulub ka rohkem raha, kui ta koristajana teenida suudab. Liiatigi oli isa tulnud koju ning vajas igapäevast hoolt.
Ema käskis minul korralikult kool lõpetada, jäi isa kõrvale koju ning hoidis meie suures ilusas majas võõraid lapsi. See sobis talle paremini kui koristamine ning tõi veidigi enam sisse.

Edu tuli kiiresti
Mina lõpetasin kooli ja alustasin samuti tööotsingutega. Olin noor, blond ja pikajalgne ning sain sekretärikoha kerge vaevaga. Tänu oma emale sain ma aru ka sekretäri ametiülesannetest, mida on tegelikult märksa enam kui mu rikkast nolgist tööandja nõutud „ole ilus ja keeda vahepeal kohvi ka!”
Too rikas nolk, nagu teda endamisi nimetasin, oli tegelikult päris sümpaatne noormees. Hillari ärid hõlmasid eksporti, importi, rauda, laatadel äritsemist ja kõike muud. Mees töötas kirega, vajadusel 20 tundi ööpäevas.
Ilus olemisest ja kohvist oleks tema abistamiseks jäänud kaugelt liiga väheks, ent just sellena oli ema mulle sekretäritöö alused lahti seletanud – teha ära kõik tehniline, et juht saaks keskenduda juhtimisele.
Kui Hillar aru sai, mida teen ja oskan, palus ta mu kätt. Nagu ta ise ütles – see, et äri läheb nii hästi, olla kõvasti ka minu teene. Ma olin temaga nõus. Ja ta meeldis mulle ka mehena väga. Nagunii olime suurema osa ööpäevadest koos, nüüd jagasime ka voodit ja eelarvet. Abiellumiseks polnud aega, aga plaan selleks oli kindel.
Elu veeres nagu hernes. Me ostsime uhkema auto, mõne aja pärast veelgi uhkema. Me elasime kenas luksuslikus korteris, tõsi küll, üürnikena. Aga kuna Hillari selja taga oli talu, kus elasid tema vanemad ning minu selja taga linnamaja, kus elasid minu omad, polnud meil mingit vajadust veel kinnisvara omada.



Elame vaid korra
Meie krahh saabus maffiasõja tõttu. Erinevad vene grupeeringud läksid Eestis arvestataval määral riidu ning paratamatult puudutas see ka nendega üksnes kaudselt seotud eesti ärimehi.
Hillar oli üks neist. Mehel, kel oli eile Eesti mõistes kõik, polnud päev hiljem enam midagi. Abi otsida polnud toona kelleltki.
Me kolisime minu vanemate juurde ning rääkisime üksiti ka ausalt ära, millised saatuselöögid meid tabasid. See oli vist viga, sest mu isa süda ei pidanud olukorrale vastu. Süüdistan end tema surmas tänaseni, ehkki ema on mulle alati öelnud, et selles loos polnud miski minu viga.
Sealt edasi aga tegin ma vigu küll, ja mitte vähe.
Elustandardi ootamatu langus tundus mulle rusuvana. Olin küll kindel, et Hillar suudab meie elu peatselt ilusaks ja korda tagasi töötada, ent arvasin, et me väärime meeldivat ja komfortset elu ka vahepeal. Olgu või laenude hinnaga!
Hillar oli minuga nõus. Elame vaid korra, kõlas meie juhtlause. Kuna meil oli nüüd veidi enam aega kui varem, otsustasime teineteisest ausad abikaasad teha.
Pulmad tahtsime pidada uhked. Andes sellega üksiti ka sõpradele-tuttavatele teada, et me pole „rikaste ja ilusate maastikult” kusagile kadunud.
Abiks sai pulmalaen. Just selle nime all üks toonastest pankadest laenu pakkus. Praegu, kus veeb on täis säästmisest, laenamisest ja investeerimisest kirjutatud artikleid, ei võtaks ma iial laenu sellisteks asjadeks, ja veel sellise röögatu intressiga, nagu me siis tegime. Aga meie sellele siis ei mõelnud. Elame vaid korra, eks ole.
Pulmad olid võimsad. Saja viiekümnele inimesele ning läbinisti võlgu.
Laenamine kestis ka pärast pulmi. Õnneks olime mõlemad asunud tööle ning Hillar ka kaugõppes ülikooli.

Lahutus ja armuke
Palju aastaid maksime üksnes laenuaastate intresse, sest põhiosa maksmiseks polnud meil raha. Õnneks ei pidanud me võtma kodulaenu, sest elasime mu ema kodus. Emal polnud selle vastu midagi. Lisandunud aastate tõttu oli tal pigem hea meel, et oleme temaga.
Kui Hillari vanemad surid, müüsime tema talu. Taas polnud meil mõistust raha kas laenu tagasimaksetesse suunata või ise intressi kasvatama panna. Selle asemel ostsime uut mööblit, tegime aia kenamaks ning käisime jälle reisimas. Olime ju ometi seda väärt ning elame ju ometi ainult korra.
Oleksin väga tahtnud ka emaks saada, aga oodatud lapsukest ei tulnud ega tulnudki. Ega ma ei teagi, kas põhjus oli minus või Hillaris. Pole pidanud seda ka nii oluliseks teemaks, et hakata arste mööda käima. Kui peaks tulema, oleme õnnelikud, olgu või keskealistena.
Kui minugi ema suri, olime maailmas kahekesi. Kaalusime eraisikute pankrottide väljakuulutamist, see aga oleks meid kodust ilma jätnud.
Otsustasime üksmeelselt, et kuna me tahame oma viimast vara ehk kodu säilitada, tuleb abielu lahutada. Hillar võttis enda õlgadele kõik meie võlad, mina sain kogu meie vara. Ehk siis kodu, kus me elasime.
Et selline otsus teha, peab olema väga suur usaldus ja armastus. Meie vahel see on ning kumbki meist pole kunagi teinud ainsatki liigutust, mis seda kõigutada võiks.
Siiski, üks kõrvalehüpe Hillaril oli. Aga selle andsin ma talle andeks, sest ma teadsin, millise pinge all ta elab ning et tal ei jätkunud jõudu „kaunile kullakaevajale” ei öelda.
Lugu lõppes ülikiiresti. Kullakaevur nimelt sai aru, et möllab vales kaevanduses ning liikus nobedalt edasi.
Mu mees ei tea, et mina tean. Ja nii see jäägugi, sest minu hinges sel teemal okast pole ning ma pole kordagi loobunud Hillarit armastamast.

Vaesuses ja rikkuses...
Tasapisi läks elu kergemaks. Keskendusime mõlemad võlgade tagastamisele. Polnud vahet, et need olid formaalselt mehe võlad, töötasime ikka ju koos ja tandemina.
Hillar oli pankrotiks valmis, aga me saime hakkama selleta. Esimeseks sammuks sai kindel otsus – teeme ükskõik mida, aga juurde ei laena. Kaks korda eksisime omaloodud reegli vastu ja suurendasime võlakoormat veelgi, aga me andsime teineteisele andeks ning kolmandat viga ei teinud.
Praeguseks on võlad makstud. Me oleme, nagu öeldud, neljakümnendate keskel ja teises pooles ning end taas kenasti üles töötanud. Hillar töötab ühes riigiosalusega ettevõttes tegevjuhina, mina olen suure ehitusfirma sekretär.
Möödunud suvi oli meie jaoks märgiline. Tähistasime võlakoormast vabanemist uuesti abiellumisega.
See oli imekaunis päev. Ehkki meil on suur sõpruskond, otsustasime pühendada selle tähtsa hetke seekord vaid teineteisele. Keda meil olekski olnud kutsuda – kandsime ju eelmisest korrast saati ühist perenime ning keegi ei teadnud, et me juriidiliselt lahutatud olime. Ammugi mitte ei jaganud me sõpradega oma eraeluliste sammude tagamaid.
Ka pulmareisile läksime kahekesi. Ilma laenuta, loomulikult. Avastasime käsikäes Itaalia vaatamisväärsusi ja Alpide ilu. Käisime ka Veronas, Romeo ja Julia linnas ning andsime tähtsa rõdu all veelkordse vande teineteisele alati ja igas olukorras truuks jääda.
Raskused, mida oleme koos läbi elanud, on meid liitnud ja ma tean, et Hillar on mulle lähim inimene maailmas. Ja seda, mida tähendab abiellumisel antud tõotus „haiguses ja tervises, vaesuses ja rikkuses” tean ma ka, vägagi isiklikult.

Eeva jutu pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 1241 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Naine

Lõpp hea - kõik hea.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi