Saatus: Esimene armastus on lootusetult pime

14.05.2023 23:00
Dolores Tamm Illustreeriv pilt
Kommentaarid
1
Foto:

Mehele läksin varakult, 19-aastaselt, vahetult pärast gümnaasiumi lõpetamist, muidugi suure armastuse ajel. Nagu arvata võite, oli see toona kohe nii hiiglama suur, et olin kurt ja pime oma mehe suurimategi puuduste suhtes. Ja kui neid ka varsti märkama hakkasin, katsusin silmad kõvasti kinni pigistada, sest ei tahtnud neid näha.

Elasime tema ema juures ja olime kohustatud kõiges temale alluma. Mees hoidis ema seelikusabast kinni, pidas kõiges nõu temaga, mind arvestamata, ja toimis alati nii, nagu too soovitas. Aasta pärast sündis meil poeg, aga see – minu jaoks suursündmus –, ei toonud meie perekonda erilist rõõmu.

Esimesed pilved
Mu ämma ei vaimustanud vanaema-staatus. Mees püüdis minu vastu küll kena olla ja mind majapidamises aidata, aga varsti sai tal sellest villand. Oma ema sõnatul õnnistusel hakkas ta järkjärgult üha julgemini elama kui poissmees: tuli ja läks, millal tahtis, pummeldas ja pidutses, majapidamises ei pannud enam millelegi kätt külge. Kui julgesin selle üle nuriseda, siis sain ainult mõnitada, ja juhtus, et ta purjuspäi käedki käiku lasi.
Sundisin end kõigega leppima, manitsesin end kannatlikkusele – mõtlesin, et kui mul jätkub pikka meelt, küll muutub kõik, saab vanemaks, laps kasvab, ja kõik läheb korda. Oma lolluses arvasin, et ega abielu peagi olema idüll – peaasi, et mees oleks kõrval, et perekond oleks koos, pole tähtis, milline. Joob? Noh, kellel ei jooks... Teeb kõrvalehüppeid? Missugune mees ei teeks – ega see veel tähenda, et ta oma naist ei armasta! Mis sest, et ta mind enam iialgi ei suudle, ei hellita – paljudes peredes on lugu veel hullemgi...
Sedasi see elu meil siis üle kivide ja kändude käis. Kuidagi kannatasin välja, tänu sellele, et ämm veidi leplikumaks muutus, vähemalt tema mind ei mõnitanud. Aga kui poeg hakkas juba kaheseks saama, tutvusin oma mehe töökaaslasega, kellega nad aegajalt paarimehed ja peaaegu sõbrad olid. See oli sõbralik ja tasakaalukas, väga sümpaatne mees, kohe näha, et hea inimene. Tema pilk kõneles algusest peale sellest, et ta mindki suure sümpaatiaga seiras.

Salaarmastus
Kohtusime aegajalt nagu kogemata siin ja seal. Kui seda mehele mainisin, näis see talle täiesti ükskõik olevat. Ja küllap oligi, sest tema mind enam, ega ka oma poega, kindlasti ei armastanud. Võitlesin oma salaarmastuse vastu, mis minus juba ammu miilas. Keelitasin end: teadagi, mis sest tuleks – poissmees, pealegi mu mehe sõber, mängib minuga natuke, ja viskab kõrvale. Aga siis muutus asi aina konkreetsemaks.
Ta avaldas armastust, keelitas mind oma vääritut meest maha jätma ja tema juurde kolima. Vastasin sellele alati kategoorilise eiga, aga oma tundeid ei hakanud enam varjama. Kui oma meest esmakordselt petsin, oli mul väga sant tunne, tema ees salamisi kohutav häbi. Ta ei aimanud muidugi midagi, aga mulle tundus, et mul on reeturisilt otsa ette kleebitud. Mis sest, et temal sellest vaevalt midagi oli.
Tunnistasin enesele mõttes otsa vaadates, et armastan tõepoolest teist meest, aga ei söandanud meie perekonda, mis vaatamata kohutavatele mõradele ikka koos seisis, päriselt lõhkuda. Kuigi uus armastatu keelitas: milleks püüda kokku kleepida seda, mis enam ammu koos ei seisa. Minu meelest siiski seisis, ja mina ei tahtnud olla see patune, kes otseselt teatab, et aitab, lähme parem lahku. Pojale oli siiski ju isa vaja.

Uus elukoht tõi lahutuse
Siis ostis mu mees korraga korteri, et oma perega, st. minu ja pojaga, emast eraldi elada. Pidasin seda heaks märgiks. Päev enne seda, mil ära kolisime, püüdis mu salaarmastus ikka mind veenda, et teen vea. Teadsin, et tema armastab mind tõeliselt, olin veendunud, et tema hoiaks mind, oleks mu pojale lihasest parem isa, aga ütlesin ikkagi ei. Leppisime kokku, et katkestame suhted – see leevendas mu südametunnistusepiinu. Mõne aja pärast kahetsesin, et ei võtnud kuulda südame häält...
Möödus paar aastat. Niisugust, mis osutusid loodetud idülli asemel peaaegu täielikuks põrguks. Mu mees jõi küll vähem, aga meie uues kodus ta peaaegu ei elanud. Raha ta meile pojaga andis, aga oli nädalate kaupa oma teis(t)e nais(t)e juures. Meie olime talle nagu tüütuks ripatsiks. Juhtus isegi, et poeg teda pärani silmi ja võõristavalt vaatas, kui ta vahest jälle tuli – justkui ei mõistaks, kes see “onu” on.
Siis käisin juba ise ka tööl, aga palk oli väike, ja kuna mees ajapikku enam peale üüriraha meile midagi ei andnud, sai mul nii hingelisest kui materiaalsest viletsusest jagu täis – andsin lahutuse sisse. Tundsin kergendust, et see skandaalita läks, aga sestpeale hiilis hinge uutmoodi tühjus.

Minevik saab olevikuks, ja vastupidi
Tasapisi toibusin, hakkasin märkama meeste huvi enese vastu, aga minu poolt jäi kõik enamasti flirdi või siis nö. juhuslike suhete tasemele – mõned kohtumised, mõned ööd, ei mingeid ootusi ega tõotusi. Ükski mu austajaist ei jätnud südamesse mingit jälge, sest üheski ei leidnud ma TEDA – seda, kelle olin aastate eest tagasi lükanud, uskudes naiivselt, et pole sünnis oma tunnete pärast perekonda lõhkuda. Hingepõhjas armastasin teda ikka veel, nutsin teda taga.
Nagu ilmnes, levitas ämm pärast lahutust minu kohta igasugu jutte – kuulutas kõikjal, et olen lits, et ei hooli lapsest, kuigi mu päevaplaan oli põhiliselt “tööle ja koju”. Aga see tegi nukraks, harjusin kõndima langetatud päi. Selleks ajaks polnud ma oma suurt armastust näinud ligi viis aastat ega teadnud temast midagi. Ja siis kohtusime – sattusime lihtsalt tänaval juhtumisi silmitsi. Just see on õige määrang – kumbki meist ei näinud midagi muud kui teise silmi, ja need kõnelesid, et me polnud teineteist unustanud! Sõnu polnud vaja...
Praeguseks oleme seaduslikus abielus olnud juba ligi aasta. Ja selle aja jooksul olen ma teada saanud, mis tähendab olla õnnelik naine! Mida tähendab see, kui armastatud inimene sind mõistab, hoiab, kõiges toetab ja aitab. Jääb vaid kahetseda, et ma ei märganud seda õnne vastu võtta juba nii palju aastaid varem.
Mu suur armastuski oli vahepeal abielus olnud, ja pärast meie abiellumist andis tema endine naine heameelega tütre meie kasvatada. See tähendab – meil on praegu 9-astane poeg ja 6-aastane tütar. Meil on õnnelik perekond, millisest esmakordselt pruutkleiti selga tõmmates unistasin. Isegi mu endine ämm on leebunud – kord nimetas mind tubliks naiseks ja palus mineviku eest andeks! Tema poeg kuulukse jätkavat vanas vaimus – võttis järgmise naise ja läks jälle lahku. Ja kui see natuke haletsemisväärt poleks, siis võiks päris naljakaks pidada tõsiasja, et viimasel ajal on ta mulle paar korda tööle helistanud: ütles, et mina jään tema silmis alati parimaks naiseks, et kahetseb, jne. Aga poja vastu huvi ei tunne, ja pole vajagi – meil on kuldne isa!
Niisugune oli siis minu lugu, millega tahaksin öelda eelkõige neile tüdrukutele, kes verinoorelt mehele kipuvad: oodake, ärge seda tehke – esimene armastus on pime armastus. Oodake seda õiget, ja kui ta tuleb, siis ärge kõhelge, ärge teda eemale tõugake, sest võib-olla ta alati enam teist korda ei tule!

Erika jutu pani kirja
Dolores Tamm

Vaadatud 1242 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Ah et kommenteeri esimesena...no sellist totrust pole võimalik kommenteeridagi...

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi