Saatus: Läksin reisile armukesena, naasin välismaalase naisena

Elu ei ole matemaatika, kus kehtivad reeglid, ­valemid ja kindlad ­lahenduskäigud.

“Olen veel noor, kõigest 27aastane ja leian, et mulle on lubatud täpselt see, mida ma ise soovin ja õigeks pean. Inimene saab ju ainult ise end õnnelikuks teha ning ei sõltu teiste arvamustest või emotsioonidest. Seega otsustasingi ma juba varajases lapsepõlves, et minul saab olema rikas mees, kes kohtleks mind väärikalt, kannaks mind kätel, kelle käevangus oleks uhke käia ning kellega koos olles ei oleks mul mitte millestki ja mitte kunagi puudust. Hakkasin teadlikult ka selles suunas pürgima. Omaealisi poisse ma ei vaadanud – neil ei olnud ju mulle midagi pakkuda – ei olnud neil täiskasvanulikku mõttemaailma ega ka nutti jõukuseks. Pilk jäi pidama ikka alati umbes 10 aastat vanematel meestel. Mul olid mõned nõksud ka, kuidas mehi nii-öelda välimäärata. Näiteks pidi mehel olema auto, seljas pidid olema moekad, viimase hooaja riided ja kohvikus istudes pidi alati jootraha jätma – mitte priiskavalt, aga nii vähemalt 10% jagu ikka. Eks mõned trikid olid mul veel varuks, kuid vahepeal võtsin abiks ka sõbranna, kes siis ka objektiivse pilgu peale heitis ja edasiviivaid küsimusi esitas,” jutustab Maria kelmikalt.
“Hetkel olen ma loomulikult püsisuhtes – ega ma väga palju elu jooksul kunagi üksi polegi olnud. Elu tuleb ju elada ja üksi on igav, lisaks ei saaks ma teha pooli asju, mida olen harjunud tegema, sest tööl ma käia ei taha ja minust töölooma ei tee isegi kõige eeskujulikum kaasa. Mulle meeldib reisida – käin ikka mitu korda aastas välismaal ja pimedal talveajal kindlasti soojal maal päikese käes. Kui Eestis olen, siis käin ka ülikoolis, aga väga oluliseks ma seda siiski ei pea, sest leian, et mees peab olema see, kes käib tööl ja peab peret üleval. Naise kohustus on seejuures mees õnnelikuks teha ja nii ma olengi senini talitanud. Pean tunnistama, et suhtes olen reeglina siiski olnud armukese rollis – ainult nii säilib minu meelest suhtes tõeline värskus ja saadav tähelepanu ei kahane isegi pikema ajaga. Lisaks puudub igapäeva rutiin ja tülid. Iga kohtumine tähendab seiklust ja põnevust ning sageli ka kingitusi ja suuremaid üllatusi,” selgitab naine õpetlikult.

Eelised armukesele
“Eriti oluline on minu jaoks ikkagi reisimine. Armukesena on see reeglina tagatud vähemalt teatud meeste puhul. Kui kohtutakse, siis ikka kuskil kodust kaugemal. Tihti mõnes kallimas hotellis, sest vaid nendes on ju privaatsus tagatud ja delikaatne lähenemine iseenesest mõistetav. Kuid hotellides käimine on ka vahel päris tüütu, seda eriti väikses Eestis, kus neid on vähe ja elu justkui konnatiigis – kõik tunnevad kõiki ja kadedusest on vaja ka selja taga ussitada. Ja pealegi ei saa seetõttu ka toast eriti väljas käia. Kuid siinkohal on olemas lihtne lahendus – vahel tuleb lihtsalt mõnel välismaareisil käia. Reisidel ei ole üldse vahet, kas sa oled mehele tütar, naine või armuke – keegi ei päri ega esita kindlas suunas tüürivaid küsimusi. Reisil avardan oma silmaringi, naudin maailma maitseid, tunnen end vabana kui lind – lihtsalt naudin iseend ja elu. Aga... reisil käimisel on ka omad varjuküljed. Kui Eestis mehega kohtud, siis püüab ta reeglina oma naisega mitte suhelda – lausa seda vältida, ja see on muidugi super, kuid reisil kipub olema kordi, kus see ei toimi või mees lausa ise soovib seda aeg-ajalt teha.”

Suhtekonksud
“Armukesena reisil võid sa küll tunda, et oled vaba ja ihaldatud, kuid suhtel lasub vahetevahel justkui mingi imelik tume vari. Pean silmas mehe naist ja ka perekonda, kui viimasel peaksid lapsed olema. Nimelt peab mees reisil olles oma naisele loetud arvul kordi helistama ja reisimuljeid jagama. Ja mis kõige tüütum – tuleb osta suveniire ja muud ninni-nänni. Aga mees, kes ei plaani oma naist maha jätta, pingutab reeglina oma süütunde tõttu suveniiridega üle, ehk siis need peavad olema nimelised ja eriti erilised, mis on mind samas aga ebamugavatesse olukordadesse pannud. Näiteks pean müüjale selgitama, mis nimega ja kui vanad “meie” lapsed on, kusjuures ei huvita mind ju mehe perekond üldse ja seetõttu muutun nendes olukordades eriti rahutuks ja pirtsakaks. Samuti on nõme, kui mees pikki kõnesid maha peab ja seda näiteks grupiekskursiooni ajal – ilmselgelt kasutab ta nunnutavaid hüüdnimesid, mis tekitavad sama keele rääkijates küsimusi ja minus puhast viha ja ega see välismaalastelegi siis märkamatuks ei jää. Ja loomulikult ka pildid. Ühiseid pilte teistel teha ei saa lasta – vähemalt mitte mehe telefoniga. Nende tegemise ajal pean üldse kaugele eemale hoidma ja selja keerama, et jumala eest keegi mind ei tuvastaks ja seetõttu otsustasingi vaikselt oma elu ümber korraldama hakata,” lisab Maria kavaldades.

Rollimuutus
“Mõtlesin, et oleks põnev mõned korrad ka üksi reisida, kuid reisimine ju maksab ja mitte vähe, aga armukese reisi ei saa ju kinni maksta ilma, et naisele väljamineku kohta aru ei peaks andma. Seetõttu tuligi mul geniaalne idee minna välismaale ülikooli kaudu, nimelt Erasmus+ projekti kaudu, sest seal on suured Euroopa Liidu rahad taga ja lisaks reisimisele saab ka endale luksust ning uusi asju lubada. Mõeldud-tehtud. Valisin sihtkoha välja, vorpisin motivatsioonikirja valmis ja reis Hispaaniasse võis alata. Kuigi ülikoolile tuleb igasugu aruandeid kirjutada ja tõestada, et sa ikka õige asjaga tegeled, olid mul kohale jõudes igasugused õppimisega seotud mõtted ilmselgelt juba ammu kadunud. Kohe esimesel õhtul läksin hotelli välibaari ja aktiveerisin enda “meeste välimääraja”. Olin end vaid parasjagu üles löönud, sest ei tahtnud litsakana mõjuda ja ega mul polnud ju ka otsest vajadust endale meest leida, sest armukese roll on üsna tore. Ma ei saanudki kaua iseend nautida, kui juba märkasin eemal midagi erutavat või siis täpsemalt kedagi, kes mind oma olekuga võlus.“
“Seal see mees oligi, heade maneeridega, rosinasilmadega, sportliku kehaga, stiilsete riietega – mees, keda lausa ahmisin oma silmadega ja mis veel kõige parem – ta liikus otsejoones minu suunas. Pole vist vaja täpsemalt seletada, mis edasi juhtuma hakkas. Ma olin ju vaba, kellelegi aru andma armukesena sa ei pea. Üldse tuleb armukesena väga kindlad piirid seada, sest abielumehed kipuvad arvama, et armuke on neile ja ainult neile alati saadaval. Selles olukorras kadus mul igasugune isu reisilt kodumaale naasta. Koju polnudki ju mul vaja kiirustada ja mõistes, et sel hispaania mehel on raha nagu muda, polnud mul probleemiks ka Erasmuse stipendiumi mittesaamine või mingi hädise summa tagasimaksmine. Otsustasingi, et muudan hoopis jäädavalt enda elustiili ehk siis kasutan once-in-a-lifetime võimalust - astun armukese rollist välja ja saan lõpuks ometi päris-naiseks. Juba reisi lõpuks olingi ma saanud kinnituse, et isegi Eestisse naastes ei ole mul vaja raha peale enam kunagi mõelda. Selleks, et asi oleks kindel, mängisin välja endale ka kihlasõrmuse.“

Uus elu
„Kuigi kodumaale naasin üksinda ja minu eks ootas mind ees, siis otsustasin ta lennujaama ootama jätta ja blokeerisid ta oma sotsmeedias koheselt ära. Ta küll üritas mind korduvalt kätte saada ja tuli isegi sületäie roosidega mu ukse taha – lubas oma naise ja lapsed maha jätta ja rääkis uskumatuna kõlavaid lugusid sellest, kuidas mind igatsenud on. Kuid uus roll sobib mulle täiega ja varsti naasen ka Hispaaniasse, et endale ja oma mehele elukoht välja valida. Praegune korter ongi väikseks jäänud ja ega ma oma tõmmut siia kiuslikku Eesti keskkonda ei too. Uue kodu valimiseks on mul muide juba ka maakler palgatud. Oma rosinasilma vanust ma teile ei ütle, aga vihjeks võin anda, et see on mitu minu vanust. Aga mees on suure M-iga ja igati seda väärt. Ja nagu juba öeldud, siis pole mul vaja mitte kellelegi meeldida ega ka oma vanemate unistusi lapselaste saamisest täita,” muigab päevitunud ja puhanud ilmega Maria.

Maria loo pani kirja
Elizabeth Kroon