Saatus: Mu sperma läks ja elas oma elu

29.09.2019 22:00
Maria Johanson Illustreeriv foto
Kommentaarid
2
Foto:

Ma pole küll masoh­histliku loomuga, aga selles loos huvitab mind kõige rohkem asjaolu, kas ja millal mu saladus välja tuleb...

Et sellepärast mitte unetuid öid veeta, jutustan oma loo pigem ajalehele – jäägu see mu tulevaste aegade alibiks.
Niisiis, olen jõudnud oma elus sellele künnisele, kus võin varasemast rohkem iseendale elada. Mu ettevõtte toimib nagu kellavärk – restoran ja väike sellega seotud hulgiäri toovad sisse piisavalt, et võime naisega enestele senisest rohkem lubada.
Aga alustame algusest. Kooliajal olin tugev spordipoiss ning tegelikult oligi mul plaanis oma elu eelkõige mitmevõistluste teemaga siduda.
Tugev põlvevigastus enne keskkooli lõppu sundis mu plaane korrigeerima ning ma valisin äri. Vanemate abi ja enese tööga sain endale võimaldada väga korraliku ärijuhtimise alase hariduse ning kõrgkooli lõpetades olin valmis nii teiste ettevõttes head tööd tegema kui ka enda firma looma.
Läks nii, et esimesed kaheksa aastat tegin üht ja hiljem teist. Tuleb tunnistada, et mõlemad on hästi õnnestunud.
Õnne on mul olnud ka isiklikus elus. Oma naisega tutvusid kolmekümnendate eluaastate alguses ja me oleme senimaani koos, julgen ka väita, et õnnelikud.
Meil on kaks toredat poega. Üks valis nimme selleks kokakutse, et pererestoranis peakokaks saada. Teist huvitas rahandus ja ta õppis finantsjuhiks. Ning – minu suurimaks rõõmuks – juhib just tema perefirma rahaasju.
Lühidalt, tegu on Eesti sageli heitlike peresuhete juures vist lausa ideaalperekonnaga.
Mis ometi võib nüüd puruneda...

Tehtud sai igasugust tööd
Minu ülikooliaegsete tööde loetelu oli küllalt lai. Olen koristanud ja laadinud, tekste toimetanud ja raadios saateid teinud. Olen andmeid sisestanud ja küsitleja olnud. Kõige lühemalt – kus tööd ja raha pakuti, seal ma selle ka vastu võtsin.
Üheks mu kummalisemaks „tööotsaks”, kui seda võis nii nimetada, oli spermaloovutus kliinikutele. Arvestades, et aega see ei võtnud ja märkimisväärselt midagi ei pea selle tähtsa toimingu juures ju tegema ka, oli selle eest saadav raha justkui täiesti muidu saadud.
Sattusin selle töö – või oleks õigem öelda – abistava tegevuse peale juhuslikult. Nägin ajalehes üleskutset ja uurisin lähemalt.
Mingi raketiteadus see spermadoonorlus ei ole. Vesteldakse, täidad koos arstiga ankeedi. Kirja lähevad doonori vanus, pikkus, kaal, juuste värv, silmade värv, prillide olemasolu või puudumine, haridustase, rahvus, abielustaatus, laste arv, veregrupp ja reesusandmed.
Siis uuritakse, kas kõik „funkab” nii nagu vaja. Minul kui endisel tugeval spordipoisil oli „seal all” kõik kõige paremas korras.
Vajaliku materjali kättesaamine käis ka lihtsalt. Tühi ruumike, tühi topsike – igaks juhtumiks veidi temaatilisi ajakirju laual. Ei mingit muret!
Edasine mind ei huvitanud. Mul oli korralik leping, milles oli kirjas, et mul pole oma võimalike järeltulijate suhtes ei õigusi ega kohustusi ja see sobis mulle äärmiselt hästi. Lõppeks huvitas mind raha, mis tagas elamise ja ülikoolimaksu. Uskusin küll, et ükskord olen ma abielumees ja isa, aga spermatopsikese üleandmisega ei seostunud mul kumbki mõte.

Noorusasjad hajusid meelest
Kui kool läbi sai ja ma tööle läksin, jäid kõik õpinguteaegsed juhutööd minevikku. Olin teenuste juht, hinnatud spetsialist ning teenisin oma põhitööga piisavalt, et tööst vabal ajal lihtsalt mõnusat elu elada.
Igav mu elu polnud, kohe kindlasti mitte. Ma ostsin korteri ja maksin laenu. Ma toetasin oma vanemaid. Ma semmisin naistega ja elasin üle nii armumisi kui ka pettumusi. Ma võtsin mõõdukalt napsi ning jõudsin tagasi mõõduka sportimise juurde. Põlve üle kurnata ei tohtinud, aga seda mõnu, mida trenn valmistab, sain ma ikkagi kogeda ja olin sellega väga rahul.
Lapsi ei tahtnud ma saada enne, kui end oma elus päris kindlalt tunnen ning õige naise olen leidnud. Pruute mul oli, aga mina otsisin üht ja õiget, kellele ka ise üks ja õige – ja ainus! – olla.
Sellest, kas kuskil jookseb ringi laps või mõni, kel on minuga bioloogiline seos, ei mõelnud ma mitte kunagi.
Polnud ju ka põhjust. Ma teadsin hästi, et mida kasutatakse, läheb perede heaks, kus materiaalselt on kõik korras, kuid mehe tervis mitte sedajagu. Mina olin andnud oma panuse, saanud oma tasu ja rohkem ei pidanud see kõik minu asi olema.



Naine, kes sobis igati
Annikaga, oma naisega, kohtusin ühiste sõprade kaudu. Ma ei tea, kas see oli armumine esimesest pilgust, aga meeldimine kohe kindlasti. Ja sama kindlalt vastastikune.
Me hakkasime suhtlema, seejärel käima – algul kinos ja kohvikus, seejärel juba igal pool. Me läksime naerdes ja teineteist nautides voodisse ja tundsime endid ka seal väga hästi.
Meil oli kerge rääkida. Nii seksist, kui ka tööst ja rahast ja tulevikuplaanidest. Lühimalt väljendudes – see oli sobivus, mida olin otsinud.
Kui veidi enam kui aasta hiljem Annikale abieluettepaneku tegin, oli ta kohe nõus. Sisuliselt see oligi ettepanek meie suhe ära vormistada, sest me elasime sellal juba koos ning sobisime ka igapäevase olme tasandil kenasti.
Olin ise tihedalt seotud teenindussfääriga ja mulle meeldis, et leidsin naise väljastpoolt seda maailma. Annika tegeles ja osaliselt tegeleb senimaani erinevate riiklike projektide konsulteerimise ja hindamisega ning meie töine kuuluvus täiesti erinevatesse teemadesse on minu arvates pigem pluss kui miinus.
Meie pojad ei lasknud end kaua oodata. Pulmas oli Annika küll kaunilt sale nagu süütu neid, kuid vahuvein ta pokaalis oli juba alkoholivaba – ainult meie teadsime, et ootame juba oma esiklast.
Tänu tugevale tagalale meie mõlema vanemate ning hiljem heade lasteaedade-koolide tõttu pole me lapsevanematena ka millestki märkimisväärsest loobunud, vähemalt mitte võimalustest töiselt areneda ning vahel ka koos välja minna.
Poegadest on olnud peamiselt rõõmu. Tervised head, mõistused lahti, käed töökad ja süda õige koha peal. Ei salga, olen uhke. Enese, Annika ja poiste üle!

Jahmatavalt ühte nägu mehed
Aeg läks. Teiste heaks töötamise asemel olin ostnud oma restorani. Kuna see kiratses, sain odavalt kätte ning töötasin selle ise üles.
Nagu öeldud, peakokk ja raamatupidaja on oma pojad. Teenindusjuhi konkursi kuulutasin lehes välja. Kuue kandidaadiga kohtumise järel teadsin täpselt, kes neist parim on. See noor mees rääkis soovitud tööst sellise vaimustusega, et mulle meenus minu noorus ja toonased suhtumised. Mulle on tõepoolest alati meeldinud inimeste juhtimine, et masinavärk korralikult töös püsiks. Ja see noor mees kasutas peaaegu samu väljendeid...
Ta tuli meile tööle. Mu peakokast pojaga sobis ta joonelt. Ja siis, ühel firmakoosolekul, kus ka meie „rahaboss” kohal oli, taipasin ma, et kolm noort meest laua taga on... jahmatavalt ühte nägu.
Ja mitte ainult nägu! Meil kõigil on ka sarnased käed. Laia randme, kuid sihvakate sõrmedega. Saatuse irooniana väikeseid arme täis. Mulle meeldis noores eas noaga mängida ja mu pojad tegid samuti, ehkki ma seda keelata üritasin. Teenindusjuhi käeseljalt võis selgelt välja lugeda, et ka tema polnud poisipõlves sellest patust prii olnud...
Hingasin sügavalt sisse ja välja ning püüdsin koosolekule keskenduda. Mis mul muud teha oli...
Süda ei anna asu
Tõeline jahmatus tabas mind siis, kui ma aru sain, et üks meeldiv seltskond võluvaid daame, kes restoranis vahel istumas käis, „sisaldas” ka teenindusjuhi ema.
See oli armumine esimesest silmapilgust. Minu poolt. Ja ainult – sest tema pole minu olemasolu ilmselt teadvustanudki.
Ma ei ole elu sees armastusest hull olnud. Nüüd olen. Ja täiesti lootusetult. Näen seda naist – vahel ilmsi ja vahel unes. Mul on kinnisidee, et ma peaksin minema tema juurde ja talle ütlema, et... Tõepoolest, aga mida?
Mitte midagi ei ole mul talle öelda! Ja see teadmine rusub mind, ehkki ma annan enesele aru, et minul on minu elu, temal ilmselt tema oma ja nii peab see jäämagi.
Ma pole julgenud oma teenindusjuhilt tema vanemate kohta uurida – selline uudishimu mõjuks kohatult ega aitaks töistele tegemistele kaasa.
Ühist napsutamist ja südamepuistamist meie kollektiivis kombeks pole, liiatigi olen ise peaaegu karsklane. Vähene napsulembus hoiab maitsemeeled erksana, need on aga restoraniäris vajalikud nagu kirjaoskus igapäevaelus.
Mu austus, lugupidamine ja armastus Annika vastu pole põrmugi vähenenud. Meie läbisaamine on endiselt hea.
Annan enesele mõistusega aru, et mitte midagi pole ju juhtunud. Ma olen ammu-ammu loovutanud spermat tunnustatud kliinikule. Mul olid lepingud ja kokkulepped. Mitte keegi ei oota minult midagi, mitte keegi isegi ei tea sellest.
Tean ka, et ainus, kes mu elu ära saaks rikkuda, oleksin ma ise. Ja ma tean, et ma ei tee seda kunagi.
Aga süda, va pime ja hull loom, ei anna asu...

Kalle jutu pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 1283 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Mees, rahune maha ja tule maa peale tagasi. See mis Sind tabas, on mööduv nähe!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi