Saatus: Õe ja venna verepilastus lõhkus suguvõsa
Mõni aeg tagasi arutati ühes Eesti kohtumajas nii rahvusvahelises õiguspraktikas kui ka Eesti oludes erakordset juhtumit, millest oleks võinud laiali valguda ulatuslik skandaal, ühiskondlik arutelu teatud põhiväärtuste, veendumuste ning seadusepügalate üle.
Kõik see jäi olemata, sest osapooled muutusid eeluurimise ja menetluse käigus süüdistaja-süüdlase positsioonidelt leplikeks osapoolteks, sooviga vaikida maha kohtuarhiivides tänaseks tolmu koguvate materjalide sisu. Ometi levis allkirjutajale nii kohtuasja osalistelt, nende lähedastelt kui ka teistest allikatest kirjalike materjale, mille olemus pole traditsiooniline ei Eesti kohtupraktikas, ammugi mitte sugulussidemetes.
Carolina (47) ja Hendrik (41) on poolõde ning poolvend. Neid seovad otsesed veresidemed ühise isaga, kuigi emad on veresugulasel erinevad. Tänaseks maisest ilmast lahkunud laste isa esimene abikaasa, eraldas Nõukogude Liidu rüppe kuulunud Eestis tütre ja bioloogilise isa, kes abiellus juba mõni aasta hiljem oma teise abikaasaga, kellega sündis üks ja ainus laps Hendrik. Hiljem täienes perekonnaring veel kolmanda abikaasagagi, ühtekokku oli Carolina isal kuus last, kellest Carolina oli ainus, kellega varalahkunu enam iial eluajal ei kohtunud.
Oma päritolu vastu huvi tundma hakates pöördus taasiseseisvunud Eesti Vabariigis isast lahutatud tütar Perekonnaseisuametisse, arhiividesse, Rahvastikuregistrisse, ent selleks hetkeks oli lootusetult hilja taasavastada oma pärisisa, leppides olukorraga, et teda olid kasvatanud ema ning tema õde. Range kontrolli all, siunates Carolina oma isa, kes olevat lapse vabatahtlikult hüljanud. Mis tagantjärele osutus otseseks valeks, kui selgus, et tädi oli isa poolt tütrele saadetud kirjad armutult tuleroaks loopinud.
Liiga kirju elu
Siiski õnnestus ülikoolis pedagoogikat õppinud noorel naisel, kel endal selleks ajaks kaks last ja mitu erinevat elukaaslast olnud, saada ühendus oma teiste poolõdede-poolvendadega. Suhted tundusid soojad, kuid liiga suured erinevused kasvatuses tekitasid siiski vaimseid ja füsioloogilisi pingeid, millele andsid tooni sõltuvusprobleemid, peamiselt alkoholiga, mille ohter tarvitamine mõjus üha laastavamalt ennekõike Carolinale.
Carolina meessuhete ajalugu on tagasi vaadates olnud kirev nagu kevadine liblikas värvilisel lilleaasal. Kolm last, üks poeg ja kaks tütart, on kõik erinevate isadega, enamus neist ka erinevate meestega üles kasvanud. Pigem on kehtinud naise puhul reegel, et ühest mehest talle ei piisa, mistõttu on ta koos elanud erinevatel perioodidel lausa kolme-nelja mehega korraga, nende kõigiga voodit ja seksirõõme nautinud, nendega ühiselt leivad ühes kapis hoides ning omalaadset peremudelit rakendades ka lapsi kasvatanud.
See kõik on toimunud pidevas joomauimas, riidlemistes, vägivallatsemises, kuni selleni, et noorim tütar kooli astudes ei olnud võimeline isegi korralikult elementaarsel tasemel lugema, kirjutama, esmased teadmised arvutamisest puudusid üldse, kuigi vend teda pisut abistas, ent temagi otsustas juba varakult juhusuhtest lapse saada ning nüüd hakati elama kõik koos Nõmmel tagasihoidlikus eramus, mille ülalpidamise eest suutsid tasuda vaid mehed, sest Carolina poeg oli sageli pahandustesse sattunud, jännates politseiga.
Varem õpetajaametit pidanud ema aga vaatas üha hoolikamalt pudelipõhja, kuni ta tunnistati töövõimetuks tänu alkoholismile ning riik hakkas talle töövõimetustoetust maksma, saates eks-pedagoogi töövõimetuspensionile.
Purjus pead ja ränk patt
Oma poolõdede ja poolvendadega suhtles Carolina perioodiliselt vahel sagedamini, vahel harvemini, kuni noorem õde temast eemaldus, seejärel ka teised vennad, kuid noorem ja vanem vend jäid ometi lähedasteks. Noorema vennaga oli lihtsalt lõbus koos lõpmatuseni läbustada, aia- ja saunapidusid korraldada, sest pisivenna tutvusringkond ning abikaasa olid kõik napsulembelised, vend ise aga pisemate pättuste, juua täis peaga autojuhtimise jms pärast pidevalt politsei huviorbiidis, veetes sageli aega ka Tallinna vanglas “rootsi kardinate taga.”
Hendrik, perekonna vanim poisslaps, oli oma abielu lahutanud, kuna mõlemad vabakogudusi külastavad abikaasad, veendunud kristlased, tegelesid pidevalt Piibli mõistes teineteise petmisega, vahetades salaja armukesi ja seigeldes ühest voodist teise.
Abielulahutus seljataga, naasis Hendrik mõneks ajaks Taanist taas Eestisse, kus talle oli ema-poolse vanaonu poolt pärandatud hiigelkrunt, miljööväärtuslik ja ajalooline elamu, suured ning hinnalised põllumajandusmaad, metsad Harjumaal, ühes rikkamas vallas täpselt Baltikumi ühe suurima ning eksklusiivsema golfiväljaku naabruses.
Aja möödudes oli Hendrik sealt metsi ja maid väga odavalt maha müünud, et see lihtsalt joomarlusele ja elunautlemisele laiaks lüüa. Sageli toimusid sellised olengud koos noorema õe Carolinaga, kuni ühel pikale veninud joomaorgial jõuti ühiselt sauna, milles hakkasid peale leili- ja viinaaurude aktiivset mõju avaldama ka erootilised tundmused.
Carolina hööritas kiimaselt puusi, väntsutas oma laste ja poolvenna ees kondist ja tselluliidisegust võbisevat taguotsa, röökis ning laulis meelalt huuli limpsates oma joomise tagajärjel kaotatud hambutu suuga. Lapsed vaatasid seda kõike pealt, ehkki olid midagi sarnast varemgi näinud. Vanim neist tõstis hoogsalt suurt pruuni plastmasspudelit suule, millest voolas sisemusse kirbe Bocki õlu. Hendrik aplodeeris, juues vaheldumisi nii viina kui ka parmuõlut, suitsetas ning käperdas oma poolõde, kuni jõuti erektsiooni ja märgunud jalgevaheni. Kirg lõõmas. Suguühtesse astuti korduvalt, ei mingeid kondoome, ei mingit põlgust ega komplekse otsese verepilastuse ees, ei mingeid saladusi teineteise tiirastes ihudes – puhas seks ja kirg.
Kirest sai vägistamissüüdistus
Hiljem tunnistas patukoormat tundev Hendrik oma teo üles nooremale õele. Samasuguse telefonikõne sai noorem õde ka Carolinalt, kes teatas üllatuseks, et alustas kriminaalmenetlust, kuna Hendrik olevat ta vägistanud ja soovib, et poolvend maksaks talle kahjutasu.
Kohtusse kutsuti nii täisealine Carolina poeg kui ka verepilastajate noorem õde. Protsess kuulutati osapoolte palvel kinniseks, et kaitsta eraelulisi andmeid ja alaealisi, kes paratamatult olid juhtunuga kokkupuutes olnud.
Ilmselt oleks kõik laabunud traditsioonilisele kohtupidamisele tavapäraselt, ent ootamatult selgus kohtusaalis, et osapooled on omavahel kokku leppinud ja tõsiusklikust Hendrik, ühe Taani vabakoguduse liige, kes selles koloonias ka elab ja töötab, nõustus Carolina nõudmisega, et tehakse kokkuleppemenetlus, kui Hendrik müüb maha oma allesjäänud maalapid Harjumaal, korvab sellega tekitatud moraalse kahju poolõele ning tasub kohtukulud.
Kogu juhtum lahendati rahale tuginedes, sest kohtusaalis tunnistas Carolina, et tegelikult oli suguühe ka tema enda vaba soov, tahe ja valik ning nad mõlemad olevat üksteist juba aastaid ihalevalt piielnud, vastavaid märkusi teineteisele teinud, ent kumbki neist ei leidnud, et tegemist oleks millegi taunimisväärsega, sest Carolina sõnutsi on tema endale andestanud ning Hendriku sõnul on Jumal talle armuline.
Kokkulepped jäid jõusse
Täna suhtlevad Carolina ja Hendrik omavahel edasi, kuigi viimane elab Taani väikelinnas koos uue pruudiga kirikuringkonnas taaskord siirast usumehe elu praktiseerides, jumalasõna tänavatel kuulutades.
Carolina seevastu põeb juba mõnda aega raskekujulist tuberkuloosi ning teda vaevavad peale tuberkuloosi ja alkoholismi tõsised psüühikahäired. Juba aastaid võitleb naine erinevate deemonitega, kõneleb iseendaga, on muutunud vaimselt ja füüsiliselt agressiivseks, kaotanud oma noorusaja välimise ilu ning sära, näeb hallutsinatsioone, kummitusi, suhtleb nendega, uskudes oma erilistesse vaimsetesse võimetesse, kinnitades endale, et tal pole alkoholiga probleeme, vaid ta on äärmiselt sensitiivne inimene, vahel lausa selgeltnägemisvõimetega jumalakartlik daam, kuigi arstide hinnangul lihtsalt ebastabiilse psüühikaga paranoiline alkohoolik.
Carolina ja Hendrikuga on loobunud peale verepilastusest teada saamist suhtlemast kaks nende poolvenda. Noorema poolõe ja noorema poolvennaga siiski suheldakse nii virtuaalselt kui ka füüsiliselt. Carolina tütred elavad võõraste meeste ning tänaseks täisealise venna, tema naise ja väikese beebiga jätkuvalt Nõmmel, kuhu lubatakse aeg-ajalt ka laste ema.
Bioloogilisest isast Carolina võõrandanud ema suri aasta tagasi, misjärel heitis hinge ka tema õde, kes Carolinat maises rikkuses ja külluses hellitas, kuid vaimselt rihmadega piitsutas.
Carolina loo kaevas suguvõsa arhiivist üles
Peeter Laikmaa