Saatus: Oma saamatusega lõhkusin abielu
Armastatud ja hellitatud lapsena ei olnud ma kunagi teinud kodutöid. Kui elu selleks väljakutse esitas, jäin lihtlabaselt jänni.
Ema sünnitas mu siis, kui oli juba 35aastane – selleks, et mitte vanaduses üksi jääda. Isaga polnud neil isegi mingit romaani, nii et temast ei tea ma midagi.
Aga puudust ma temast küll ei tundnud – ema ja vanaema, kes elas kohe meie naabruses, ümbritsesid mind sellise armastuse ja hoolega, et tundsin end lausa printsessina. Käisin muusikakoolis, peotantsus, õppisin heameelega ja olin kaugelt üle keskmise arenenud laps.
Pärast keskkooli sain ülikooli sisse mingite probleemideta. Meie pereellu ei toonud see mingeid muutusi. Ema käis tööl, vanaema hoolitses majapidamise eest, mina õppisin. Kodus valitses muutumatult õdusus ja sõbralikkus.
Oma kursusel sain ma kohe priimuseks, aga ei maksa arvata, et see mind kuidagi nina püsti ajama pani. Vastupidi – olin ju kasvatatud headuse ja abivalmiduse vaimus. Nii et kui meie kursusele tuli üks maapoiss, kes õpingutes vaevaliselt edasi jõudis, olin heameelega valmis teda aitama. Ta ise palus, et teda inglise keelega natuke järele aitaksin, sest tänu süvaõppele keskkooli ajal olin ma selles päris kodus.
Õpilasest koduväiks
Kuna ma tema juurde ühikasse pelgasin minna, kutsusin ta meile koju. Algul ta häbenes, aga kui nägi, kui soojalt mu ema ja vanaema ta vastu võtsid, tundis end varsti nagu kodus. Avastasin, et ta oli inglise keeles ikka päris otu, nii et vaeva tuli temaga kõvasti näha. Aga ta oli väga püüdlik ja terane, tegi kiiresti edusamme, millest tundsin end väga meelitatuna.
Juba kuu aja möödudes ei tulnud ta meile enam ainult õppima, vaid ka niisama külla. Tõi vahel külakostiks maalt igasugu nasvärki, millega eriti mu vanaema liigutas. Üldse – nad olid omavahel suured sõbrad. Kuni hakkasin aru saama, et õpilane on minusse armunud, ja et emal ja vanaemal näib selle üle olevat väga hea meel.
Vahel oli nii, et ta tuli ette teatamata. Kui mind siis polnud või olin millegagi hõivatud, parandas ta meie majapidamises midagi nagu möödaminnes ära, aitas isegi emal vaipu kloppida, käis poes või turul. Nagu ma juba rääkisin – emal isikliku eluga ei vedanud, sellepärast tegid nad vanaemaga kõik, et mina oma õpilasega sõbrustaksin. Ja ajapikku olin ma selle sõpruse üle aina uhkem: poisist sai vähehaaval tõeline linnamees. Õppis riietuma, käituma, muutis soengut – lõi justkui selja sirgu ja muutus täiesti arvestatavaks kavaleriks. Nagu iseenesestmõistetavalt hakkasime temaga koos käima igasugu üritustel ja pidudel – ei möödunud pea ühtegi õhtut, millal me midagi koos ette ei võtnud.
Kolmandal kursusel abiellusime – mu koduste suureks rõõmuks, neljandal sündis meil poeg. Minu ja mu mehe elustiili ei muutnud seegi. Ema jäi pensionile, et last hoida, vanaema müttas majapidamises. Meie sellesse ei puutunud, meie elasime endiselt muretut tudengielu, kuni diplomiteni välja.
Üks saatuselöök teise järel
Aga siis tuli õnnetus – vanaema põdes veidi aega ja suri. Meie mehega saime tööle ühte ja samasse firmasse, laps ja kodune majapidamine jäid nüüd ainult ema hooleks. Kord kuulsin kogemata, kuidas üks naabrinaine ema manitses, et mis ta ennast tapab – kaks tervet noort inimest majas ja lillegi ei liiguta. Ema ohkas siis, et kes teab, kui palju lapsed elus veel vaeva saavad näha, et las ma teen, kuni jaksan. Ja meie olime sellega nii harjunud, et ei pannud seda nagu tähelegi – töölt tulles oli meie kolmetoaline korter hiilgekorras, kõik pestud ja triigitud, soe söök alati laual.
Nii et kõik kulges hästi, kuni ema elus oli. Aga kui poeg sai kolmeseks ja me talle lasteaeda koha saime, jäi ema põdema, kuni vähem kui poole aasta pärast kutsuti temagi siitilmast ära. See oli mulle juba suurem šokk. Mitu kuud olin nagu peata, aga, nagu ikka – aeg ravib. Tuli õppida elama kolmekesi. Ja siinkohal pean küll oma meest tänama, et ta tegi kodus kõik, mis suutis, et mina uue olukorraga valutumalt kohaneksin. Aga ma ei suutnud, ja siitpeale algasid aina hädad.
Tõeline hullumaja
Nüüd alles andis tunda see, et ei ema ega vanaema olnud mulle majapidamisest mitte midagi õpetanud. Ma ei osanud isegi pesumasinat käima panna! Kui esmakordselt juba mõnda aega kogunenud pesulaadungi puhtaks sain, leidsin, et see on ilmvõimatu – teist korda ma seda enam küll ei suudaks, ma lihtsalt suren ära!
Aga nagu ilmnes, tahtis pesu veel ka triikimist, toit valmistamist (mida ma iial polnud teinud), poeg tegelemist. See kõik ajas mu hüsteeriani närvi. Kuigi mina tulin töölt alati oma kolm-neli tundi varem, leidis mees koju jõudes sageli eest tõelise hullumaja. Ma ei jõudnud mitte midagi, ma ei saanud millegagi toime, ja seda enam skandaalitsesin – siis, kui mees midagi ei teinud, aga enamgi veel siis, kui tegi.
Muutusin tõeliseks tulehargiks, ühtegi päeva ei möödunud riiuta. Kuni otsustasin, et miks mina pean nii palju tegema, ja ei liigutanud enam lillegi. Pakisuppe ikka keetsin, aga kui mees neid ei puutunudki ja ise süüa tegema hakkas, vahtisin mina televiisorit ja karjusin ta peale, et kas ta ei näe või, et mänguasjad vedelevad, et tolmuhunnikud igalt poolt vastu vahivad, et tööl tema triikimata särke irooniliselt seiratakse jne, jne...
Kuni ta ühel päeval mu enese ette istuma pani ja teatas, et tema enam nii ei suuda. Et armastab meid, jääbki armastama ja toetama, aga läheb ära. See ajas mu täiesti hulluks. Katsusin talle selgeks teha, et tal pole selleks mingit õigust, et lõppude lõpuks on ta minu looming – ilma minuta poleks tast ilmaski saanud seda, kes ta nüüd on... Aga see oli kasutu.
Pärast lahutust keelasin tal pojaga suhtlemise. Vähem kui aasta pärast abiellus ta naisega, kes talle kaksikud tütred sünnitas. Siis palus ta ilusti, et kas me peame siis ilmtingimata kohut käima, et ta saaks õiguse pojaga suhelda. Loomulikult tuli mul nõustuda, ka sellepärast, et poiss ju mäletas isa ja hakkas aina pärima, millal ta tuleb. Siis palusingi meest veel kord härdasti siiski tagasi tulla. Aga tema ütles, et ärgu tehku ma enesele asjata illusioone – tagasiteed enam pole.
Tarkus tagantjärele
Kolme järgnenud aastat ei taha meenutadagi. Võttis aega, enne kui natukegi tasakaalukamalt mõtlema suutsin hakata. Loomulikult õppisin ma ajapikku ära kõik, mida enne ei osanud. Vähehaaval sai meie kodu jälle tagasi oma normaalse ilme. Aga hingetröösti on sellest vähe olnud.
Tahes tahtmata tuleb tunnistada, et ajasin oma vankri ise kraavi. Olin enesesse armunud, kujutasin ette, et olen midagi haruldast, olen asendamatu. Kuni elu näitas, et asendamatuid pole olemas. Ja kõige kibedamaks teeb meele see, et ise kasvasin ilma isata, ja nüüd olen sama saatuse määranud ka oma pojale. Sest selles olen täiesti kindel, et võõrasisa ei võtaks ma talle ilmaski: Pealegi – lapsel on isa ju ikkagi olemas, ja isapoolsed vanaema-vanaisa, kes teda samuti hoiavad.
Olen kindel, et mu lahutatud mees mind siiamaani armastab – näen seda tema pilgust, kui haruharva kohtume, et midagi pojasse puutuvat arutada. Aga niisama kindel olen selles, et tagasi ei saaks ma teda iialgi, isegi kui põlvili manguksin – see mees pole hüpiknukkude killast. Nii armetult purunenud vaasi enam kokku ei kleebi. Kui kleebikski, ükskord hakkaks lekkima niikuinii.
Pidasin vajalikuks oma lugu ära rääkida manitsuseks kõigile kolmele põlvkonnale – vanaemadele, emadele ja tütardele. Õppige teiste vigadest, sest enese omad peksavad võrratult kibedamini. Et mitte olla ükskord samas punktis nagu praegu mina – oma ilusas ja õdusas, kus on tegelikult kõle nagu katedraalis.
Poeg käib regulaarselt isa kodus külas ja on sealt alati tagasi tulnud ülimalt rahulolevana, sest ka isa uus naine suhtub temasse väga taktiküllaselt. Aga hiljuti küsis ta mult, olles vaevu üle läve saanud, et „miks issi ei või kodus elada, miks ta peab kogu aeg selle võõra tädi ja tema pisikeste plikade juures olema?“
Praegu on ta kaheksane, praegu suudan ma talle veel midagi kokku keerutada (et mitte otsesõnu tunnistada: sellepärast, et su ema oli vastutustundetu egoist, lihtsalt loll!). Aga mida ma talle siis räägin, kui ta ükskord on kaheksateist?