Saatus: Psühholoog soovitas ­armukese otsida

Signe tunneb, et tema abielu on hirmus igav ja ebaseksikas. Lahendust ei paista ei juhusuhetest ega ka nõustaja juurest.

Olen hästi kaua mõelnud, kas maksab sellest rääkida või ei, sest probleemi nagu õieti polegi. Aga võib-olla on siiski naisi, kes kannatavad sama imeliku häda käes kui mina, ja kui mu jutt on mõnele sugulashingele trööstiks, siis asi seegi. Nii et...
Abielus olen olnud varsti üksteist aastat, mehele läksin kahe­kümneselt. Mitte just suurest armastusest, aga ka mitte päris ilma selleta. Kui nüüd tagant­järgi ausalt tunnistada, siis oli mu peamiseks ajendiks hirm vanatüdrukuks jääda, pelgus selle ees, et varsti tuleb kakskümmend kaks – viimane taks...  Pealegi kannatasin tohutute komplekside käes oma välimuse pärast – saledusega polnud ma iialgi hiilanud. Kartsin, et kui ma sellele poisile, oma lapsepõlvesõbrale, ei lähe, ei pööra keegi mulle enam edas­pidi ehk tähelepanu.
Mu vanemad olid selle abielu vastu, sest leidsid, et me ei sobi teineteisele. Nemad teadsid, et mina olen suur romantik ja enese­ohverdaja, see mees aga realist, pragmaatiline ­teoinimene. Aga mina arvasin endamisi, et see ongi hea, ja tõotasin enesele, et ei hakka kunagi kellelegi midagi kurtma, ja teen mida iganes, et sellest õnnelik abielu saaks. Oma­meelest olen ka teinud, aga...

Sisemine armastus
Nagu kord ja kohus – aasta pärast pulmi sündis meie tütar. Elu läks normaalselt, elasime nagu kõik ristiinimesed. Ja elame siiamaani, oma murede ja rõõmudega, ainult et oma hingekesega läheb mul aasta-­aastalt raskemaks kooskõla leida. Millegi materiaalse üle pole mul muidugi õigust kurta, aga olen kord niisugune naine, et - mitte üksnes leivast, nagu öeldakse. Mu kannatuste põhjus on selles, et mees ei anna mulle nii palju õrnust ega tähele­panu kui vajaksin. Ma tean, et ta armastab mind, et ta pole mind arvatavasti kunagi petnud, aga mul on tema kõrval külm. Temale on armastus nagu midagi kõrvalist, ebavajalikku, või – nagu ta ütleb: armastus olla tema sees, ja sellest peaks mulle piisama.
Kõikide nende aastate jooksul on see nii olnud, pulmadest alates. Usun küll, et mesi­nädalad ei saa igavesti kesta, aga tegelikult ei tea ma üldse, missugused need mesinädalad peaksid olema, sest minul pole neid üldse olnud. Viimasel ajal olen aga hakanud hirmu tundma sellepärast, et mu enese armastus mehe vastu hakkab kuidagi muutuma.
Varem ma igatsesin ta suudlusi, puudutusi, kutsusin neid ise esile, tükkisin n-ö ligi. Aga nüüd vahest ei tahagi neid enam, sest tema poolt on see nagu midagi mehaanilist, mingi sõna otseses mõttes abikaasakohustus, mida tuleb kombe ja seaduse kohaselt täita. Ja see muutub pikapeale vastuvõetamatuks, isegi vastikuks. Sest ma tunnen ju vaistlikult, et temale pole midagi peale labase akti üldse vaja.
Paar korda nädalas tuleb ta mulle voodis ligi ja asub kohe asja kallale. Püüan talle nii vihjamisi kui otsesõnu selgeks teha, et mul pole nimelt seksi vaja, et mulle piisaks lihtsalt ­õrnutsemisest, või et – suudelgu mind vähemalt, emmaku, ärgu võtku kohe poosi sisse. Aga siis ütleb ta irooniliselt, et jätku ma, täiskasvanud naine, niisugused plikakombed, ärgu ma raisaku meile mõlemale kallist uneaega mingi seriaali­etenduse peale. Parimal juhul suudleb mind laksuga põsele, teeb, mida oma kohuseks peab, pöörab selja ja jääb ­magama.

Võtsin meetmed kasutusele
Hiljuti valetasin talle, et käisin psühhoterapeudi juures, et mul soovitati talle selgeks teha, et niisuguse suhtumisega võib ta oma abielu ohtu panna. Ta imestas, et ma nii tobe võisin olla, et sinna üldse läksin, irvitas, ja palus mul jumalakeeli sellest mitte kellelegi rääkida, et me naerualusteks ei jääks. Solvumisele vaatamata püüdsin talle kannatlikult selgitada, kuidas ma õrnutsemist vajan, aga kogu mu pingutused olid järje­kordselt nagu herneid vastu seina. Lõpuks sai ta päris pahaseks ja ­kuulutas: niisugune ta kord juba on ja mina ärgu püüdku teda ümber teha. Sellepeale otsustasin teda petta.
Ühe kolleegiga, kes juba paar aastat mul n-ö silma peal on hoidnud. Nii palju tunnen toda küll, et teadsin täpselt – sellest tuleb üks romantiline seiklus. Tuli ka. Selles mõttes, et tema pakkus mulle kogu repertuaari, mida vajan, lausa nagu õpikust. Aga kummalisel kombel ei äratanud see minus niisugust kirge, mida oma mehega kogen ka tema kuivusele vaatamata. See kolleeg tahaks minuga salasuhteid jätkata, aga mina ei taha seda mingi hinna eest. Ja tunnen end pärast seda seiklust veelgi enam nurka­aetuna.
Psühholoogiline surutis hakkab juba tervisele mõjuma. Kuigi saan seksist alati orgasmi, on see nagu midagi mehaanilist, õrnusepuudusest on mul pärast seda ikka täielik näljatunne. Sellepärast olen viimasel ajal pidevalt närviline ja pahur, satun kolleegidega kergelt konfliktidesse, kodus vahest kohe lausa otsin põhjusi, et tütrega skandaalitseda. Aga mees ei märka justkui midagi. Ühel õhtul, kui ta mind voodis nutmas tabas, mühatas ainult, et ärgu ma vahtigu õhtul telekast mingeid sentimentaalseid jamasid, kui need mu nii nõrganärviliseks teevad!

Lahkuminek välistatud
Hiljuti petsin teda teist korda, ühe tema sõbraga. Ja nimelt lootuses, et ehk saab ta sellest kuidagi aimu, muutub armukadedaks ja muudab oma käitumist. Paistis, et saigi aimu, aga reageering oli järgmine: vaadaku ma ette, ärgu lubagu enesele niisuguseid meelelahutusi, mis meie perekonna hea nime ohtu võiksid seada. Ja kõik! Pärast seda käisin tõesti kooliõe tuttava psühhoterapeudi juures.
Too õpetas läbi lillede, et kui ma oma mehest lahku minna ei taha, otsigu ma enesele sobiv ja kindel armuke ning tundku elust rõõmu. Aga minu jaoks pole see lahendus. Lahku minna ei tahaks ma mingi hinna eest, sest inimesena pean oma mehest väga lugu. Tegelikult on ta hea perekonnaisa, lahtiste kätega iga töö peale –temaga tunnen end tõesti nagu seina taga. Aga viimasel ajal tükivad pähe juba igasugu sandid mõtted. Vahest soovin, et armuksin tõeliselt mõnesse teisesse mehesse, et läheksin nii lolliks, et suudaksin kogu senisele elule kriipsu peale tõmmata ja uuesti alustada. Samas kardan, et see juhtub – mis saaks meie tütrest, mida sõbrad ja sugulased arvaksid! See oleks ju täielik skandaal, elu lõpp...
Paar nädalat tagasi tegin veel ühe varem proovimata katse. Kui ta jälle mu ligitükkimise peale voodis mulle selja pööras (sest tema arust polnud seksiks üldse sobiv päev!), ütlesin talle hästi rahulikult, et võib-olla oleks meil targem lahku minna. Et me pole lihtsalt sobiv paar ja mõlemal on veel paras iga oma õige teise poole otsimiseks ja uuesti alustamiseks. Selle­peale tõusis ta lausa istuli ja küsis, mis mulle sisse on läinud, hakkan päris lolliks minema või?! Ja käskis kõige asjalikumal toonil järele mõelda, kas tahaksin kusagile puhkama sõita. Et kuna mu närvid nii läbi on, siis tema on valmis mulle võimaldama reisi kas põhjanabale või Lõuna-Aafrikasse, kuhu aga soovin! Ja ongi kogu lugu.
Ma ei taha perekonda lõhkuda, ei taha ilma jääda oma ilusast kodust ja turvalisest elust, aga kui mõtlen, et kõik jääbki nii hallide juuste aegadeni, siis tõusevad mu mitte veel hallid juuksed püsti. Lähen närvi, kui näen kusagil suudlevat paari, vaatan enesekindlaid, ilusaid naisi ja mõtlen: huvitav, kas siis kellelgi pole sellist probleemi nagu minul?

Signe jutu pani kirja
Dolores Tamm