Söök, peavari, riided ja 164 € taskuraha: kuhu rändesurve migrandid tegelikult suunduvad?
Balti riigid ja Poola on viimastel aastatel seisnud silmitsi järjepideva Valgevene-suunalise rändesurvega. Kuigi illegaalsed piiriületajad sisenevad Euroopa Liitu Läti, Leedu või Poola kaudu, ei ole need riigid nende lõppeesmärk. Saabujate pilgud on suunatud Lääne-Euroopa heaoluriikide poole.
Kuhu migrandid täpsemalt liikuda üritavad ja milline sotsiaalne tugivõrgustik neid sihtkohtades tegelikult ees ootab? Baltimaad ja Poola toimivad migrantidele eelkõige transiitmaadena. Pärast piiri ületamist üritatakse võimalikult kiiresti ja märkamatult liikuda edasi Schengeni sügavamale viisaruumi. Peamisteks sihtkohtadeks on Saksamaa, Prantsusmaa ja Skandinaavia (eriti Rootsi).
Põhjus, miks Balti riikidesse ei jääda, on siinsete diasporaa kogukondade puudumine, keelebarjäär ning Lääne-Euroopast tunduvalt madalamad sotsiaaltoetused. Lääne-Euroopa riikide toetussüsteemid jagunevad rangelt kaheks etapiks: asüülitaotluse aegsed toetused (mõeldud vaid esmaseks ellujäämiseks) ning pärast pagulasstaatuse saamist avanevad riiklikud hüved. Viimastel aastatel on aga rändesurve tõttu paljud riigid hakanud tingimusi märgatavalt karmistama.
Saksamaa on number üks sihtkoht
Saksamaal reguleerib varjupaigataotlejate toetamist eriseadus, kuid riik on astunud samme sularahatoetuste piiramiseks.Taotlejad paigutatakse esmastesse vastuvõtukeskustesse, kus riik tagab voodikoha, toitlustuse, riided ja hügieenitarbed. Kui kõik eluks vajalik tagatakse keskuses, makstakse veel isiklikeks kuludeks (nt transport või telefonikõned) umbes 164 eurot kuus.Kui migrant liigub ühiselamust omaette korterisse, tõuseb toetus põhivajaduste katteks ligi 440–455 eurole kuus, millele lisandub elamispinna ja küttekompensatsioon.
Saksamaa on võtnud suuna spetsiaalsetele sotsiaalkaartidele. See tähendab, et migrantidele ei maksta enam laialdaselt sularaha. Kaardiga saab osta vaid esmatabekaupu kohalikest poodidest ning sellega on võimatu saata raha välismaale või maksta n’iteks inimsmugeldajatele, ajada musta äri.
Prantsusmaal ootab päevarahapõhine süsteem
Prantsusmaa on tugev tõmbekeskus, eriti prantsuse keelt kõnelevate või Aafrika päritolu migrantide seas. Prantsusmaa toetussüsteem põhineb spetsiaalsel asüülitaotleja toetusel (ADA), mille suurus sõltub elukohast.
Kui riik suudab pakkuda koha majutuskeskuses, saab üksik täiskasvanu umbes 6,80 eurot päevas (ca 200 eurot kuus). Kuna vastuvõtukeskused on sageli ülekoormatud, makstakse elamispinna puudumisel lisatasu. Sellisel juhul ulatub toetus umbes 14 euroni päevas (ca 420 eurot kuus), et inimene saaks endale ise peavarju leida. Lisaks on Prantsusmaal kõikidele taotlejatele on tagatud riiklik tasuta vältimatu arstiabi.
Rootsi pole enam nii helde maa
Rootsi, mis oli varem tuntud oma erakordselt helde rändepoliitika poolest, on süsteemi oluliselt koomale tõmmanud. Varjupaigataotlejale, kes elab migratsiooniameti poolt määratud keskuses ja saab seal ka süüa, makstakse umbes 24 Rootsi krooni (ca 2,10 eurot) päevas. Kui keskus toitu ei paku, on päevaraha umbes 71 krooni (ca 6,20 eurot), mis peab katma nii toidu kui ka riided.
Svenssonite rahakotirauad avanevad korralikult alles siis, kui asüülitaotlus rahuldatakse. Migrandid saavad õiguse osaleda ametlikus integratsiooniprogrammis. Sellega kaasneb asutustoetus (etableringsersättning), mis on juba võrreldav kohalike sotsiaaltoetustega ja mõeldud iseseisva elu alustamiseks. Täisajaga programmis osalev täiskasvanu saab 308 Rootsi krooni (ca 27 eurot) päevas. Rootsi valitsus otsustas hiljuti baasmäära tõsta ning tõstab selle järgmisest aastast 335 kroonini (ca 29,50 eurot) päevas. Kuu lõikes teeb see ligikaudu 670–700 eurot inimese kohta