Suhted: Mees pole üldse romantiline - kas suhtel on tulevikku?

Kertu (27) on vägagi kahtleval seisukohal, kas tasub jätkata suhet mehega, kes ei too iial ühtegi lilleõit, ei avalda armastust ega räägi ka üleüldse oma tunnetest.

„Tutvusime Ergoga (28) natuke rohkem kui pool aastat tagasi ühiste sõprade kaudu ning kolme kuu eest kolisime juba kokku,“ jutustab Kertu. „Üürisin enne tillukest korterit, millega ma just väga rahul ei olnud, seega Ergo ettepanek koos elama hakata oli igati teretulnud. Olin ju pealegi temaga koos õnnelik ja tegin mõttes juba pereelu plaane. Siis aga pettusin meie kooselus järjest enam. Nimelt on Ergo algusest peale jätnud endast mulje kui üpris kinnisest inimesest, kes parema meelega tunnete teemal ei räägiks. Alguses ei näinud selles mingeid ohumärke, arvasin ise ka, et ega kohe ju peagi teisele armastust avaldama hakkama, selline asi võibki rohkem aega võtta. Ega ma ise ka kohe teab mis palju oma tunnetest tema vastu ei rääkinud. Lõpuks aga muidugi ikka rääkisin. Tema seevastu on nende teemade suhtes äärmiselt ebalev ja pigem püüab vältida. Ja üldse on meievahelistes suhetes soojust ja lähedust minu arvates kuidagi väga vähevõitu.

Pole kunagi lilli toonud
Ergole ei meeldi eriti kallistada ja ta ei taha tänaval käest kinni hoida, samuti pole ta mulle kogu koosoldud aja jooksul kordagi lilli toonud. Olgu, ega need lilled pole ju iseenesest üldse olulised, aga tema suhtumine on minu meelest kuidagi kummaline. Olen küll ja küll püüdnud temaga tunnetest rääkida, kuid see pole kunagi kerge ega meeldiv, sest on ju ilmselge, et Ergole valmistavad need teemad ebamugavust. „Kuidas sa siis aru ei saa, kui tähtis sa mulle oled, kas seda peab siis kogu aeg korrutama,“ ütles ta mulle ükskord.
„Ma olen lihtne eesti mees, minu jaoks on sellised asjad ilmselged ja ei ole vaja pidevalt üle korrata.” Jah, eks see ole muidugi tore, et vähemalt sellisegi kinnituse sain. Mõistan, et osad mehed ongi seesuguse suhtumisega – mis sest hoolimisest kogu aeg peab vatrama ja seda välja näitama, ta teab ju niigi! Nagu ta ise ütles, on selline suhtumine küllap eriti omane just tagasihoidlikele eestlastele. Ometi tunnen, et sellest on minu jaoks vähe ja rahvuse või iseloomu taha pugemine ei ole õigustus sellele, et oma elukaaslasele õieti mingit romantilist tähelepanu ei pöörata. Ma ei oota mingeid küünlaval­gusõhtuid, aga vähemalt rohkem lähedust võiks meie suhtes küll olla.

Teisi vaadates tuleb nukker tunne
Kui mõnikord märkan teisi paare, näiteks tänaval või kinos või sõpruskonnas, siis tuleb kuidagi eriti nukker tunne peale. Ikka panevad mehed käe naisele ümber ja embavad kasvõi keset tänavat, ikka hoitakse käest kinni või öeldakse teineteisele midagi ilusat. Minu ja Ergo suhtes pole seda kunagi, ometi on ta muus osas igati tore kaaslane. Emotsionaalne pool on aga peaaegu täielik null.
Vahel olen vaadanud televiisorist mõnd romantilist filmi ja kui Ergo seal läheduses viibib, siis õhkan vihje eesmärgil, et küll oleks ikka tore, kui keegi mind ka samamoodi kohtleks. Selle peale Ergo üksnes naerab ja arvab ilmselt, et ma tegin nalja. Kui ütlen, et mõtlen seda täiesti tõsiselt, siis vangutab ta üksnes pead ja selleks korraks on teema enamasti lõpetatud.

Jätkata või mitte?
Olen viimasel ajal sageli meie suhte peale mõelnud ja ei suuda kuidagi otsusele jõuda, kas mul tasub Ergo kõrvale jääda või ei. Ühest küljest on ta mulle väga kallis ja ma olen temasse endiselt väga armunud, ent teisalt – kui meie suhtes juba praegu mingit soojust ega sädet ei ole, siis mis saab meist mõne aasta pärast? Ma ei taha sellele mitte mõeldagi. Ja ma ei taha elada juba praegu nagu mõni pensionäripaar, kes lihtsalt harjumusest teineteisega kokku on jäänud! Ma tõesti ei kujuta ette, kas tasub jätta tore noormees maha lihtsalt sellepärast, et ta oma tundeid absoluutselt välja ei näita, või oleks see minu poolt hoopiski rumal tegu, sest üks tavaline eesti mees ongi selline?“