Suhted: Naine jättis pere ja suundus Indiasse "eneseotsingutele"

Artur (36) ja Liis (34) on abielus olnud üksteist aastat ja nende peres kasvab kaks toredat tütart. Arturi meelest oli kõik nende abielus hästi ja korras, kuni ühel hetkel teatas Liis, et soovib nüüd veidi iseendale elada.

Naine võttis ennast töölt lahti ja sõitis Indiasse, "et endas selgusele jõuda". Artur on nüüd lastega üksi ja suures segaduses - mida paganat ta naisele nüüd järsku pähe lõi?
"Mu abikaasa Liis on alati olnud selline tagasihoidlikum naisterahvas, nii-öelda perenaisetüüpi," jutustab Artur. "Ta pidas ikka väga tähtsaks, et kodu oleks korras ja soe söök laual. Väga palju tegeles meie kahe tütrega - viitsis nendega meisterdada, neile lugeda, neile igasuguseid asju õpetada. Nüüdseks on mõlemad tüdrukud juba koolilapsed ja iseseisvamad, aga Liis aitas neid ikka õppimisel ja oli lastega üldse väga lähedane. Mina muidugi tegin ja teen samuti kõiki neid asju, ma pole sihuke mees, kelle arvates oleks mingid kindlad meeste- ja naistetööd, aga Liisi oskustega minu omi siiski võrrelda ei anna, ei söögitegemises ega suhtluses lastega. Ka meie abielus oli minu arust kõik nagu korras.
Okei, füüsiline lähedus polnud enam see, mis suhte alguses, aga kas see mitte pole enamuse paaridega niimoodi? Lapsed ja kiire tööelu tekitavad päris korralikku väsimust ja õhtul tahaks ennekõike normaalsel ajal magama saada... Aga ma arvasin ikkagi, et kõik on ok, tavaline, nii nagu peab. Ühel hetkel aga hakkas Liis kuidagi muutuma. Küll ei sobinud talle ühtäkki enam müügijuhitöö, mida ta oli teinud peaaegu seitse aastat. Küll tuli kogu garderoob välja vahetada, sest miski ei kõlvanud selga panna. Küll haaras teda järsk huvi luuletuste, küll klassikalise muusika, küll mingi saviga plätserdamise vastu. Muutusin päris nõutuks - mis pagana asi see nüüd on, minu normaalne naine on nagu ära vahetatud!

Tahab aega iseenda jaoks
Liis ise põhjendas kogu seda tralli niimoodi, et tema vajavat lihtsalt lõpuks ometi veidi aega iseenda jaoks. Et ta on aastaid pühendunud perele ja lastele, nüüd tahaks teha asju, mis just talle meeldivad ja rõõmu pakuvad. Et ta tahaks avastada, kes ta niisugune üldse on ja mis on tema mõte ja eesmärk siin elus. Vot sellised väga filosoofilised mõtteavaldused. Minul ei jäänud muud üle kui selle kõigega leppida ning loota, et olukord peagi jälle normaalseks muutub. Kahjuks läks ainult hullemaks, ja kohe lausa üle igasuguste ootuste.
Ühel päeval teatas Liis, et tema sõidab Indiasse. Üksinda. Ja kui kauaks, sellele ei oska ta vastata. Ta tahabki just nimelt üksi olla, mediteerida, õppida joogat parimatelt õpetajatelt. Ja et teda on alati kohutavalt India poole tõmmanud. Et tal on seda väga vaja ja ta loodab, et ma saan aru. Tööl oli ta juba lahkumisavalduse esitanud. Küsisin, et mida ta siis tagasi tulles tegema kavatseb hakata, aga Liis väitis, et selle peale on veel vara mõelda ja et küllap kõik läheb just nii, nagu minema peab. Ta pakkis oma asjad kokku ja põrutaski ära Indiasse, jättes minu kahe algklassiealise lapsega üksi. Teadmata ajaperioodiks. Aeg-ajalt ta helistab ja saadab meile, et tunneb end suurepäraselt ja elu on ilus. Ütleb, et igatseb meie järele, aga millal tuleb, ei tea.

Mis naistel küll viga on?
Ma olen varasemalt lugenud ka, et mõned naised sinna Indiasse sõidavad, et mingisuguste eneseotsingutega tegeleda, aga mida see kõik tähendab, seda minu kui tavalise mehe mõistus ei võta. Misasja nad seal otsivad? Miks seda just Indias peab tegema, kas kodus ei saa või? Kuidas nad seda endale rahaliselt lubada saavad? Konkreetselt oma naise puhul ma tean, et sääste tal oli, vahel rääkisime perele maamaja ostmisest kunagi tulevikus, aga eks nüüd läheb see raha kõik sinna Indias passimise fondi. Ta on juba poolteist kuud ära olnud, kui kaua veel? Mida ta seal ometi teeb? Kõige rohkem kardan, et tagasi tulles on ta nii muutunud ja mingite mediteerijate poolt ajupestud inimene, et järgmisena lähen väljavahetamisele mina."