Suhted: Nördinud ema: ­“Tütre mees ei lase tema unistusel täituda!”

02.05.2021 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
1
Foto:

Varje (49) on kurb oma tütre pärast - nimelt on too lapsest saadik suur koerasõber, kuid nüüd ei taha neiu elukaaslane sellest kuuldagi, et nad omale koera võiksid võtta. “Tütar käib minu juures oma neljajalgset lapsepõlvesõpra hellitamas ja poetab pisara - tema elukaaslane peab koera liiga suureks vastutuseks,” ohkab naine.

Varje tütar Monika on 22aastane tudeng, kes möödunud aastal vanematekodust välja kolis. “Ta oli selleks ajaks oma poiss-sõbraga koos olnud poolteist aastat ja too kutsus juba ammugi teda enda juurde elama,” jutustav Varje. “Kuna mina elan linnast väljas, aga poiss-sõber elab kesklinnas, lähedal nii Monika koolile kui töökohale, tundus igati mõistlik, et tütar tema juurde kolib. Ta oli pealegi sellepärast nii rõõmus ja elevil, rääkis, kuidas nad soovivad varsti abielluda ja kui hästi neil kõik on. Aga siis ilmnes midagi, mida Monika enne kas ei teadnud või mille peale ta varem lihtsalt väga ei mõelnud: tema elukaaslane ei ole suurem asi loomaarmastaja. Monikal seevastu on varasest lapsepõlvest peale alati koer olnud, väiksena oli tal ka merisiga, ta on alati nende eest hästi hoolitsenud ja neid väga armastanud. Praegugi on minul ja abikaasal suur õuekoer, kes tuli meile, kui Monika oli kümnene. Nüüd ongi nõnda, et tütar käib sageli meil, tegeleb koeraga, mängib temaga, hellitab teda - ja ohkab, et kahjuks ei soovi tema elukaaslane ühtegi koera võtta. Ei ole tal allergiat ega midagi, ta peab koera lihtsalt liiga suureks vastutuseks ja arvab, et too ajab karva, närib asju ja määrib elamise ära. Ta leiab, et lihtsam ja mõnusam on elada ilma lemmikloomadeta.

Tundub ebaõiglane
Ma ei saa öelda, et mul otseselt midagi Monika elukaaslase vastu oleks. Olen temaga palju kohtunud, üldiselt on tegemist viisaka ja abivalmis noormehega. Kuid ma ei saa sinna midagi parata, et selle koera-asja kohapealt ma tunnen, et ta teeb mu tütrele liiga. Ma ei saa sellest aru, et kui sa tead, et su kallil inimesel on mingi suur tõsine soov või unistus - miks ei või sellel siis lasta täituda? Mõtlen enda ja oma abikaasa suhte peale. Kui minu mees sooviks elu eest näiteks kanaarilindu ja see oleks tõesti tema tõsine igatsus, siis miks ma peaksin ütlema: mitte mingit kanaarilindu siia majja ei tule? Ma eeldaksin muidugi, et looma (või linnu) eest hakkab hoolitsema see, kes teda soovib. Kuid Monika puhul ei ole ometi kahtlust, et ta koeraga tegelemise mehe õlgadele lükkaks! Ta on täiskasvanud, vastutustundlik neiu.
Mulle tundub, et Monika vist loodab, et mees ajapikku muutub. Kahjuks olen mina aru saanud, et inimesed üldiselt enamasti siiski ei muutu, pigem võivad nende negatiivsed küljed ajaga süveneda.

Kuidas jääb lastega?
Muidugi ei ole minu asi midagi öelda, eks ma olegi oma suu enamjaolt kinni hoidnud. Ainult küsimus laste kohta lipsas nagu iseenesest üle huulte. Nimelt et kas siis tulevikus lapsi ei tohi ka olla, need võivad samuti korteri sisustuse ära rikkuda? Selle jutu peale Monika ütles, et lapsed on mehe jaoks hoopis teine teema, pealegi on see alles aastate pärast aktuaalne, praegu nad laste peale veel ei mõtle. Aga koera pärast on ta kurb juba praegu. Kardan, et see kurbus tal otseselt üle ei lähe, vaid süveneb aastatega veelgi. See asi paneb mind natuke mõtlema küll, kas tegemist on mu tütre jaoks õige inimesega. Eks ta muidugi peab ise seda otsustama ja selles osas selgusele jõudma. Tundub, et praegu nad muus osas sobivad hästi. Ja väimehekandidaat ei ole üldse mingi loomavihkaja, meil käies on ta koerale pai teinud küll. Huvitav, et ta endale võtmise osas siis nii konkreetselt vastu on.”



Vaadatud 699 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Laura

polegi vaja neid penisid elamisse toit on kallis ja ruumi vähe

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi