Suhted: Nukker vanaema: "Ma ei karda seda viirust, kardan üksindust!"

03.05.2020 20:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv pilt
Kommentaarid
0
Foto:

Sirjel (79) on kaks last, kolm lapselast ja kaks lapselapselast. Ta on alati siirast rõõmu tundnud nendega ­läbikäimisest, eriti soojad on suhted ­kõige ­pisematega.

"Nüüd pole ma oma noori aga näinud varsti juba kaks kuud," ohkab ta südamest. "Noored ütlevad, et tahavad mind viiruse eest kaitsta, aga ma ei vaja seda kaitsmist! Tahan vaid neid näha."
Sirje meelest on eakate suhtes väga ebaõiglane see, mis praegu toimub. "Igal pool muudkui räägitakse, et ärge minge vanaemadele külla, hoidke neid viiruse eest, see on neile väga ohtlik," tõdeb ta. "Kõik on ühtepidi nagu arusaadav, need kes on surnud, on ju kõik olnudki vanemad inimesed. Kuid eakatel on ikka väga raske sedasi nii pikalt isolatsioonis elada! Võiks olla nii, et inimese enda arvamust kah võetakse kuulda. Et kui oled riskidest teadlik, siis ise otsustad, kas lubad endale lähedasi külla või mitte. Mina näiteks tahaksin kangesti kõiki näha.
Tütar ja tütretütar ütlevad, et ei mingil juhul. Et ei ole turvaline praegu, oodaku ma ometi natuke aega veel. No aga ma olen oodanud juba peaaegu kaks kuud! Varem oli tavaline, et ikka vähemalt kaks kuni kolm korda kuus toodi kõige väiksemad mulle hoida. Need olid alati nii armsad ja erilised hetked.
Tütretütrepoeg on nelja-aastane ja pojatütar kuuene. Selles vanuses ju lapsed kasvavad ja arenevad nii kiiresti, iga kord oli meil põnevaid asju, mida omavahel arutada. Nüüd näen neid ainult arvuti vahendusel ja muidugi räägime kõigiga ka telefonis, kuid seda ei anna võrreldagi vahetu kohtumisega. Oleks tõesti, et paar nädalat või isegi kuu aega, siis saaks hakkama, kuid me ju ei tea, kui kaua see asi veel võib kesta. Juba räägitakse, et turvalisem oleks eakamad terveks aastaks isoleerida!

Üksindus tapab rohkem kui viirus
Mina olen seda meelt, et üksindus tapab vanainimesi rohkem kui see viirus. Olen rääkinud oma trepikoja pensionäridega, kõik on praegu sellest olukorrast väga muserdatud, et lähedasi ei näe või nähakse ainult vilksamisi, kui nood kotiga süüa ukse taha toovad. Mul käivad ka nii tütar kui poeg süüa toomas, nii paljukest ma neid siis näen ja kaks sõna juttu rääkida saan – ikka turvaliselt kahe meetri kauguselt. Muidugi on mul hea meel, et nad mu eest hoolitsevad, aga see hoolitsus on juba liig!
Olen selge sõnaga neile öelnud, et ärge peljake mind külastada, ma ei karda haigeks jääda! Mina ise pole kusagil käinud, seega mina ka nakkusohtlik olla ei saa. Ma mõtlen nii, et kes seda teab, kui palju mulle – ja eks ka teistele eakamatele, kes nüüd sedasi oma perest ära on lõigatud – veel üldse eluaastaid on antud. Võib-olla ei olegi kuigi palju. See on tavaline, et minu vanuses inimestel on juba tervisega probleeme, nii minulgi. Ja kas see ei oleks väga kurb, kui pensionär surekski sedamoodi, üksinduses ja ilma et oleks oma perekonda mitmete kuude kaupa näinud? Meil on siin majas päris põduraid, üks naisterahvas rääkiski just mõne päeva eest pisarsilmil, et tahaks ikka veel oma lapselapsi näha, enne kui ükskord päriselt minek on...

Usaldage oma eakaid!
Ma arvan, et neid eakaid on üsna vähe, kes tõesti oleks sellega päri, et neid terveks aastaks sedamoodi üksi jäetakse ja lapsi ning lapselapsi ainult kuskilt arvuti ekraani pealt näidatakse. Usaldage neid, kuulake, mida nemad ka arvavad. Kas nad tahavad oma võib-olla viimase eluaasta eladagi sedasi üksinduses? Või eelistaksid nad ikkagi elada, olgu siis pealegi et riskidega? Igavesti ei ela meist ju keegi, igaühel on varem või hiljem aeg minna. Vähemalt mina tunnen nii, ja ma arvan, et neid on veel päris palju, kes minu mõtteid jagavad."



Vaadatud 516 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi