Taarausk ja pühad paigad Eestis

Ristiusk on toodud Eestimaale tule ja mõõgaga ning saanud siin väga populaarseks. Kuid ka Eesti oma loodususk on tänagi siinmail elav. Igas maakonnas on oma pühad hiied ja kivid, allikaid ja puud, kus käiakse ohverdamas ja palvetamas.

Taarausu õpetuse aluseks on tõekspidamine, et kogu elav ilm on arenemise ja edenemise tulemus, et arenemine sünnib praegu ja kestab tulevikus. Sellest veendumusest lähtub ka alljärgnev kinnitus.
Mina usun homsesse päeva.
Mina usun, et homne päev on parem tänasest.
Mina usun, et homne päev on parem tänasest, kui ma selleks kaasa aitan. Taara avitab!
Taarausu kohaselt saab arenenud maailmavaade tunnistada vaid ühte jumalat. Eestlased nimetavad teda Taaraks. Taara ei ole aga määratav ega kujutatav. See on tundmata tuntud, hingega tajutav. Taara on elusaladuse sügavaim aime – ilmaruumi liikumata liikuvuses, kosmose haaramata haaravuses, aegade igaveses igavikus.
Eestlaste traditsiooniline ja religioosne maailmatunnetus on looduskeskne ja praktiline ning üsna skeptiline ollakse vaimsete õpetuste suhtes, mis ei lähtu kogetavast tegelikkusest. Kui kristlik õpetus on orienteeritud teisele reaalsusele ehk pattude andeksandmine, lunastus, taevane elu ja põrgu, siis eestlaste taarausk on lihtsalt praktiline elu ise. Püütakse elada loodusega kooskõlas ja olla õnnelik. Vaimulike tähistamiseks loodi termin asko, mis tuleb sõnast askus ja tähendab nõidus või lumm. Hiislar tuleb sõnast hiis ehk püha salu, pühapaik laiemas mõttes. Laulust, loitsust ja pillimängust koosnevate rituaalidega pühitsetakse kogudusse vastuvõtmist, abiellumist, lahkunu ärasaatmist teise ilma ning muid sündmusi.
Täna on Maarjamaal kokku um­bes 10 000 taarausulist. Eestis 250 püstkoda ja pühasid hiiepaikasid ei ole keegi kokku lugenudki. Pühaks paigaks peetakse ka mõnd veekogu või kivi, kus palvetamas käiakse.
Usuliseks sümboliks oleva medaljoni tõlet nimi tuleb eestikeelsetest sõnadest: tõde, elu, tee. Märk ise kujutab endast tillukest hõbedast medaljoni, millel lainelised ääred, keskel asuva tee taustal kuldne leek. Seal sees on ka raasuke püha mulda.
Taarausus on väga tähtsal kohal esivanemad. Esivanemad on pühad. Ema ja isa pildid pannakse alati riituste ajal välja. Nende mälestamiseks on alati ühistel kogunemistel ka sõnavõtud. Eestlased austasid oma ema kui jumalat ja jumaldasid ja hoidsid oma loodust kui ema.
Kogukond on taarausulistele samuti väga tähtis. Kõikide liikmete üle valvatakse ning nende käekäiku jälgitakse. Kui mõnel läheb kehavasti, olgu see mistahes valdkonnas elus, siis kogukond püüab teda aidata.

Hoopis teine ajaarvamine
Taarausuliste kogunemised toimuvad tavaliselt pööripäevadel ehk suvel 21.juunil ja talvel enne jõule. Taarausuliste aasta ei alga mitte 1. jaanuaril, vaid algab päikese liikumise järgi. Talvise pööripäeva järgsel ajal, mil päevad taas pikemaks hakkavad minema, tähistataksegi uue aasta tulekut. Aastaarv ei ole taarausulistel aga hoopis mitte kalendriaasta järgi vaid Eesti tekkimise järgi ja selleks on aasta 10229. Rootsis oli järv, mis jooksis veest tühjaks ja läks suurde merre ja siis vee langusega Eesti pind vabanes vee alt. Sellest ajast tulid siia inimesed, kes said eestlasteks.
Hiljem võtsid taarausulised kasutusele oma ajaarvamise, mille alguspunktiks on Eesti Vabariigi asutamine 1918. aastal. Seega, aasta 2016 p. Kr. on aasta 98.
Olemasolevatel andmetel algas taarausuliste liikumine Tallinnas ja selle ümbruskonnas kinniste ringidena Eesti Vabariigi algaastatel. Algatajaks peetakse ajaloohuvidega meedikut Juhan Luigat. Ta uuris taoismi ja soome-sugu rahvaste usundit, millest ta oluliste seikadena tõi esile looduse ja esivanemate austamise. Eesmärgiks oli idealistlikult ühendada XIII sajandi eestlus XX sajandi eestlusega, tuntud rahvustervikluse idee. Teiseks taarausu propageerijaks oli vanavarakoguja ja minevikku idealiseeriv ajaloolane Aleksander Põrk. Lahkhelide tõttu jäi ta taaralaste liikumisest hiljem kõrvale. Tema rikkalik vanavarakogu säilib aga Eesti Rahva Muuseumis. Liikumise tegelikeks ideoloogideks olid major Kustas Kirschbaum-Utuste ja tema naine Marta Lepp-Utuste – revolutsioonilise romantilise minevikuga kirjanik.
Aluste ja põhikirja väljatöötamine võttis aega. Taarausu põhimõtted, eesmärgid, kombestik – taiad jm. – kajastuvad nende poolt väljaantud ajakirjas “Hiis”. Selle esimene number ilmus 1930 (kokku ilmus 4 numbrit).
Põhikirja järgi oli usuühing “Hiie” ülesandeks oma liikmete vaimsete ja hingeliste nõuete rahuldamine ja rahvusliku ideoloogia arendamine. Ette oli nähtud ka usuliste muistendite kogumine, nende puhastamine võõrollusest ja rahva sekka saatmine. Kavas oli tähistada ka rahvuslikke rõõmu ja mure tähtpäevi.
Ühing “Hiie” ametlik asutamiskoosolek peeti Tallinnas 25. mail 1932. Kõnega esinenud K. Utuste andis tolleaegsele Eesti ühiskonnale väga kriitilise hinnangu, tuues esile rahvuslikku enesealavääristamist, võõrale autoriteedile allumist, eestlaste väiklust, kiusaklust ja suguvendade meeletut kadestamist.
Täpsemad arvud taaralaste kohta puuduvad. 1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestis 171 taaralast, neist 116 meest ja 55 naist. Järk-järgult liikmete arv suurenes. Eelmainitud K. Utuste arhiivis on nimekirjas 650 registreerimiskaarti, milledest on säilinud 527. K. Arjakas on neist teinud üksikasjaliku analüüsi (vt. “Looming” 1987, nr. 7, lk. 1001).
Varasemad autorid on rõhutanud ohvitseride arvukust taaralaste hulgas. Juhtkonnas oli nende osa tõepoolest oluline, kuid säilinud kaartide järgi oli liikmeskonnas vaid 9 ohvitseri ja 15 alamväelast. Töölisi ja käsitöölisi 147, põllumajandusega tegelejaid 46. Liikmeskonnas oli peaaegu kõikide elukutsete esindajaid. Ligi kolmveerand oli sündinud XX sajandil. Õpilasi oli 59. Oli eeldusi taaralaste arvu edasiseks kasvuks, sest maanoorte organisatsioon Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus (ÜENÜ) oli mõnel määral taaralaste mõju all.
Taaralaste hulka kuulusid mitmed tuntud Eesti vaimuinimesed. Innukas taaralane oli helilooja Ado Vedro. Ta komponeeris ka meloodia ühe juhtiva taaralase Jaan Orgi “Võidupüha müsteeriumile “Jaani tulemine”. Ants Selmet oli eesti keele ja filosoofia õpetaja Vändra Keskkoolis, mitmete õpikute autor. Taaralaste ridadesse astus ka kunstnik Esko Lepp. Ajaloolastest võib mainida Järvo Tandret, Tallinna Reaalkooli ajalooõpetajat. 1941. aasta suvel ta areteeriti ja ta suri sõja ajal vangilaagris. Taaralane oli ka luuletaja Enn Uibo. Trükist on enne sõda ilmunud kaks tema luulekogu: “Kuldkõrte igatsus” ja “Homse nimel”. Laialipillatult leiame ta luuletusi ka ajalehtedest ja ajakirjadest. Möödunud aasta 25. oktoobril oleks ta saanud 75-aastaseks. EKBL-ist me ta nime ei leia. Asi on selles, et 1965. aasta suvel suri ta Mordva vangilaagris. Ta loomingu austajate valduses on kümneid ja kümneid kurvatoonilisi, mõtisklevaid ja sügavasisulisi käsikirjalisi luuletusi.

Rituaalid ja vaated
Taarausulised rituaalid kujundati teadmises, et need peavad olema kooskõlas moodsa kultuuriga. Rituaalidele kirjutati stsenaariumid. Deklameeriti kindlaid tekste, mis vaheldusid kandlemängu või koorilauluga. Peamisteks rituaalideks on taarausus abiellumise-, uue liikme pühitsemise ning matuserituaal.
Taarausu põhimõtete hulka kuulusid järgmised arusaamad: “Taara usu õpetuse aluseks on tõekspidamine, et kõik elav ilm on arenemise ja edenemise tulemus, et arenemine sünnib praegu ja kestab tulevikus.” Segaseks jääb Taara enda seletus: “Taara ei ole määratav ega kujutatav ... on ... hingega tajutav.”
Taaralaste kombetalitustel põletati urituld. Urituli süüdati urikivil, mis oli valmistatud maakivist või kipsist. Säilinud kaljupanka meenutava kipsist urikivi kõrgus on 26 cm, selle ülaosas on auk süütevedeliku jaoks.
Liikmeskond koosnes lihtliikmetest ja pühitsetud taaralastest. Viimased kandsid kaelas hõbedast tõletit (medaljoni), mille esiküljel oli kullast leegi kujutis. Iga pühitsetav pidi tooma veidi mulda talle kõige pühamast paigast, see segati erilises toobitaolises püha mulla anumas teiste taaralaste mullaga. Pisikest kogust mulda kuumutati uritulel ning pandi tõleti tagaküljel olevasse avasse, mille peale spetsiaalsete tangidega suruti kaaneke. Tõlet oli valmistatud R. Tavasti töökojas, iga tõleti tagaküljel oli number. Pühitsemisel kasutati loitsuteksti, mis ei kuulunud avalikkusele teadmiseks. Tõlet pidi ühendama taaralast Hiie ja kodumaaga, kus ta ka viibiks. Samuti pidi see kaitsma selle omanikku kurja, õnnetuste ja haiguste eest.
Teiseks riituseks ehk taiaks oli abielu pühitsemine. Esimesed taara­usuliste pulmad peeti juba 1928 Sõjamäel. Peigmeheks oli üks taaralaste liikumise algatajaid A. Põrk. Abielu sõlmiti looduslikus või tubases hiies uritule juures. Kombestiku hulka kuulusid peale loitsusõnade ka laulud ja kandlemäng. Pulmade üksikasjalisi kirjeldusi võime leida omaaegsest ajakirjandusest.
Viimaseks taiaks oli viimsele teekonnale saatmine. Matmise taig töötati välja järk-järgult. Kaugemas tulevikus oli vastavalt soovile ette nähtud ka lahkunu põletamine. Viimased matused olid 1986. aasta jaanuaris. Taaralaste taia kohaselt maeti viimane asko Hengo Tulnola, matusetalitust juhtis kunagine taaralane. Põlesid küünlad, urikivil süüdati tuli. Lahkunu nägu kaeti siidist igavikulinikuga, kuhu abikaasa oli tikkinud tõleti kujutise. Saatemuusika hulgas olid ka kandlehelid. Sisuliselt oli matus ilmalik ja karge. Rahumäe kalmistule maetud H. Tulnola kalmukivil on tõleti kujutis.
Taaralaste tähtpäevadest oli esikohal Jüriöö ülestõusu tähistamine. Nad leidsid, et “Jüriöö tulede kuma ei ole kunagi kustunud rahva hingest”. (Meenutame, et H. Kruusi algatusel tähistati Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva Suure Isamaasõja ajal laialdaselt Nõukogude tagalas.) Esimene teadaolev taarausuline Jüriöö mälestuspidu peeti “Estonias” 1928. Edaspidi levis jüriöö tähistamine ja jüritulede põletamine ÜENÜ toetusel üldiselt üle Eesti.

Pühad paigad
Aasta esimesel poolel tähistati veel urbepäeva ja suvistepühasid. Ürgne jaanituli oli enesestmõistetav. 1930ndate aastate keskpaiku sulas jaanipäeva tähistamine kokku landesveeri üle saavutatud võidu pühaga. Sügisestest tähtpäevadest oli olulisim hingedepäev. Sel päeval mälestati esivanemaid “ja kõikide aegade eesti rahvuskangelasi”. 1934 algatasid taaralased ka rahvusaate päeva tähistamise, valides selleks luterliku usupuhastuspüha (31. oktoober). Selle eesmärgiks oli rahvusaadete kandjate, nii üksikisikute kui ka organisatsioonide ühtekoondamine. Väga omalaadne oli tunnustuspäeva mõte. Sel päeval (septembri lõpus) tunnustati kõikide elavate eestlaste teeneid oma rahva ees, olgu need suured või väikesed. Eeskätt tuli tunnustada iga talupere tööd ja vaeva, kes oli harinud kodumaa pinda. Seejärel kultuuritegelaste teeneid ning viimases järjekorras riigitegelaste omi. Taaralased tähistasid ka jõulupühasid kui ürgseid talipühi, mis algasid 24. detsembril ja lõppesid 6. jaanuaril. Ühe jõuluõhtu kava järgi oli peategelaseks jõuluhaldjas, rohkesti oli laule, lastele jagati kingitusi. Pidulik söögilaud oli põhimõtteliselt alkoholivaba.
Seltskondliku tegevuse hulka kuuluvad veel suvised matkad ja väljasõidud. Matkad pidid pakkuma kosutavat puhkust, tähelepanu tuli pöörata loodusele, ajaloole, kohamuistenditele.
Eestis on teada ligikaudu 550 hiit, neist 115 Virumaal. Arvestades, et andmed neist jõudsid meieni läbi aastasadade täis sõdu, taude, misjonit, otsest hävitamist ja ärakeelamist, on see aukartustäratav hulk.
Hiis sidus kogukonda. Teades hiiest, teame esivanemaist. Hiis täitis õige erinevaid ülesandeid, ta oli midagi enamat kui kooskäimis- või tantsukoht, vallamaja, haigla, kalmistu, kirik, kohtumaja, kindlus või ohvrikoht. Hiie asukoha leidmiseks ei ole reeglit. Ta võib olla mäel, orus, tasandikul, jõe- või soosaarel.
Kõige sagedamini on mainitud, et hiies elasid jumalad, hiie jumalad, või vanade eestlaste jumalad ehk vanad jumalad. Veel on nimetatud vaime, hiievaime, hiielasi, hiiehaldjaid, hiiehobust. Teati, et Samma Tammealuse hiietammes elas vanade eestlaste jumal, Tudu hiies haldjas või vaim jne. Vahel teatakse hiies elava jumala nime – Äntu hiies Uku, Niinemäel – Niine.
Kauget muinasaega idealiseerivate taaralaste tegevus oli seotud tänapäeva mõistes ka muinsuskaitsega.

Allikad: Internet ja Maavalla Koda