Uneskõndija-tont või inimene?

08.02.2021 13:15
Kaire Kenk Jokinen
Kommentaarid
0
Foto:

Miks mõned inimesed kõnnivad ja tegutsevad unes ja hommikul ärgates ei mäleta sellest midagi? Tugev stress, üleväsimus, alkoholi tarbimine ja õhtul vaadatud põnevusfilmid, aga ka pärilikkus võivad põhjustada tervisehäire, mida nimetatakse kergemal juhul uneskõndimiseks.

Kui aga sellele lisanduvad veel unes rääkimine ja afektiseisund, siis parasomniaks. Kuidas seda ravida, kui inimene võib endale viga teha?
“Mu sõbranna kõnnib täiskuu ajal ja on isegi kodumaja välisukse ee n-ö mõistusele tulnud. Varem ajas ema ta üles, nüüd elab eraldi koos pojaga. Poeg magab sügavalt. Olukord on nii murettekitav ja kuhugi pöörduda ei oska. Mida saaks ise teha kodus, et olukorda kasvõi leevendada?” muretseb tallinlanna Marja. Tulemuseks võib olla ju sõbranna pidevalt süvenev päevane väsimus - öine uni ei ole enam täisväärtuslik ja niimoodi võib tekkida “ nõiaring”, kus öine uneskäimine sageneb ülemäärase päevase väsimuse tõttu.
Uneskõndmine on olukord, kus magav inimene kas kõnnib ringi või teeb muid keerukamaid tegevusi. Tegemist on sügava une faasis esineva unehäirega, mis tekib tavaliselt sügava une esimestes tsüklites, üldiselt paar tundi peale uinumist. Häire mõjutab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Ligikaudu üks laps kümnest vanuses 5-12 on vähemalt  korra unes kõndinud. Umbes kuus protsenti lastest on uneskõndijad korra nädalas. Enamasti on tegemist lapse kasvamise ja arenemise iseärasusega, harva on põhjuseks tarvitatavad ravimid. Poistel esineb uneskõndimist rohkem kui tüdrukutel, ütleb unearst Heisl Vaher.
Tavaliselt on tegemist situatsiooniga, kus laps või täiskasvanu istub voodis, vaatab justkui ringi, tuleb voodist välja, vahel ka riietub, harvad ei ole olukorrad, kus uneskõndija läheb kööki ja sööb. Täiskasvanute puhul esineb ka autoga sõitmist. Uneskõndija näib ärkvel olevat, kuid üldiselt ei tunne ta inimesi ära. Ta võib ka suhelda, kuid reeglina on tegemist seosetu jutuga. Uneskõndimise episood kestab reeglina üle kümne minuti, vahel kauem. Tegemist võib olla igaöise probleemiga. Uneskõndimise tavalised põhjused on krooniline  või äge unepuudus, stress, alkohol, ravimid või haigestumised. Sageli on tegemist päriliku nähtusega, ütleb dr. Vaher.

Kui uneskõndimisest saab parasomnia
Oktoobris rääkis Soome tuntud näitleja Heidi Herala ajakirjale “Apu Terveys”, kuidas teda on lapsest saadik vaevanud parasomnia – raske unehäire, millele on iseloomulik liikumine, rääkimine, isegi afektiseisundisse sattumine une ajal. Ta kannatas selle häire all aastaid, arvates, et parasomniat pole võimalik ravida. Harjutas pereliikmeid oma öiste “märatsushoogudega”. Selgus saabus alles siis, kui läks uneuuringule, mille jooksul talle tehti kompuutertomograafia. Nii selguski, et tal on healoomuline ajukasvaja, mis juba kolm kuud hiljem välja opereeriti.
Ka praegu kannatab näitlejanna parasomniahoogude all, kuid õnneks on need peale lõikust kergemad. Haigust ei osata välja ravida, nii võtab ka näitlejanna enne esietendusi uinumise kergendamiseks melatoniini ning käib hüpnoosi­teraapias. Seal õpib ta meditatsiooni. Ta on alles nüüd mõistnud, et öiseid hirmuhooge leevendab ja uuesti magama jääda aitab abikaasa, kes ärkab ja siis naist lohutab.Ta ei vaata õhtuti enam põnevusfilme, ei joo kohvi, sööb hästi kerge õhtueine ja hoiab magamistoa võimalikult jahedana.

Kas äratada uneskõndija?
Uneskõndija tuleks rahulikult ja vaikselt juhatada tagasi voodisse. Reeglina nad magavad probleemideta edasi. Kui aga olukord muutub magajale ohtlikuks, tuleks uneskõndija äratada, annab dr. Vaher nõu.
Ka Helsingi Unekliiniku ülemarst Gabriele Sved rõhutab samas ajakirjas, et kõige paremini leevendab uneskõndimist ja uneaegseid hirmuhooge unehügieeni parandamine. Loobuda tuleks õhtusest kohvijoomisest ja alkoholi tarvitamisest. Uinutid võivad aga tema sõnul mitte leevendada, vaid hoopis ergutada uneskõndijat, seetõttu need ei sobi. Kergemad nähud paranevadki tema sõnul ravimite ja teraapiata. Kui aga uneskõndimisele lisandub üldine päevane väsimus ja keskendumisraskused, tuleks tema sõnul pöörduda psühhiaatri, neuroloogi või unearsti poole.

Magamistuba turvaliseks
Unehügieeni parandades saab leevendada uneskõndimise sümptomeid. Näiteks soovitavad eksperdid enne voodit regulaarselt lõõgastuda. Kui laps on aktiivne uneskõndija, võib arst soovitada planeeritud ärkamist – 45-50 minutit pärast lapse uinumist. Tavaliselt esinebki unes kõndimist pigem lastel kui täiskasvanutel ja see on üldiselt mööduv nähtus. Kui on teada, et laps kõnnib unes, siis tuleks esmalt tagada tema ohutus ning see, et ta ei saaks korterist või majast välja minna. Eelkõige peaks mõtlema tehniliste lahenduste peale. Trepi ette võib panna ööseks tõkked. Ukse avamise vastu on tänapäeval võimalus heliandur tööle panna.

Vanaema nõuanne - välisukse juurde kellukesed
Meie esiemad seostasid uneskõndimist ennekõike täiskuuga, siis tuli uneskõndimise vältimiseks aknad tihedalt kinni katta. Põrandale pandi magaja voodi juurde ööseks märjad või niisked käterätikud lootusega, et need ehmatavad teda ja uneskõndija ärkab siis üles ja jääb uuesti magama. Välisukse juurde kinnitasid vanaemad kellukesed puhuks, et ärkaksid enne, kui unesrändajast lapselaps kodust välja läheb.
Üheks maagiliseks “retseptiks” oli puistada uneskõndija voodi ümber peenike soolaring. Tänapäevaseks vahendiks on panna voodi ette peenele põrandale suur madala äärega ahjuplaat, mis täita sentimeetri kõrguselt jaheda veega.
Tänapäevane unemeditsiin on totaalselt teistsugune - esmalt küsitleb eriarst uneskõndijat soovitavalt tema lähedaste juuresolekul. Pärast põhjalikku uuringut määratakse kõige sagedamini aju magnetresonantsdiagnostika. Ka öise une uuringud, elektroentsefalogramm ja polüsomnograafia aitavad kindlaks teha, kas öine kõndimine on ajutise epilepsia tagajärg.



Vaadatud 439 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi