Välgust tabatud

„Nüüd võib juba murul istuda, jee!“ rõõmustas Maia peale seda, kui pool päeva oli müristanud ja välku löönud. See oli väga müstiline vaatepilt, kuidas taevasse lõid sedavõrd suured praod, nagu oleks maailm pooleks jagunenud.

Maikuune kevadpäev oli niivõrd pime, et ilma elektrita ei näinud eluruumides liikudagi.
Maia, kellele meeletult meeldis äike ja päikesetuul, tundis, kuidas ta noil päevil energiast pakatas. Ta ei peljanud ka äikese ajal paljajalu õues vihma nautida ning teda kohe kiskus selline eluohtlik ilm merre ujuma. Ise ta väitis, et saab äikeselt energiat. Küllap saigi. Aga eluga riskis ta igal korral. Kuid kes meist ei riskiks? Pole kuulda, et väga palju inimesi oleks välgust surma saanud, palju rohkem sureb neid, ka korralikke liiklejaid, maanteel liigeldes.

Luciferi kummardaja
„Sa oleks nagu välgust tabatud,“ manitses vanaema, 79. eluaastat astuv vanamemm Margareta lapselast. „Iga kord kui kõuekumin algab, tormad sa ringi nagu pöörane, pea laiali otsas.” “Mul on suisa mure su pärast. Ega pikne ei küsi, kuhu ja keda ta tabada võib, ta lihtsalt tabab ja oledki surmalaps!“ üritas memm juba tontteab mitmendat korda Maiat keelitada, kuid sellest polnud grammigi tolku. Mida äikeselisemad ilmad, seda õnnelikumana Maia ennast tundis.
„Ei tea miks tänavu need ilmad nii ära pööranud on. Kas on ilmataat vanakuradi endiga mestis või hakkab maailmalõpp tulema. Kurjakuulutavad on need ilmad, kurjakuulutavad. Näe, mede Maia ei karda, et võib arulagedaks jääda, või koguni on ka tema mõne kurja jõuga mestis. Jooseb nagu pöörane paljajalu vihmas. Egas ta enam mõni plikatirts ole, ikka mehelemineku eas pruut juba. Ei mina nendest tänapäeva noortest aru saa. Näe, üleaedsete võsuke on suur Luciferi kummardaja, käib alalõpmata mustas riietuses, isegi leitsaku ajal. Kole vaadata kuidas inimesed ennast hävitavad ja teevad seda vabatahtlikult.“ porises Margareta.
„Egas mina enam plikale mõistust pähe pane, 26aastane inimene juba, eks ta ise teab, kuidas elab.“ oli Margareta tütar Malle, Maia ema, väsinud memmega sellest teemast rääkimast.
„Memm, mida sa kogu aeg muretsed! Ma olen sulle tuhat korda öelnud, et ma armastan vihma ja äikest! Kas sinu arust päikese käes enda praadimine on siis parem? Alles eelmisel suvel viskas naabi Meeta vedru välja ja sa tead põhjust. Meeta veetis kõik vabad, ja ilmselt ka mittevabad hetked ennast päikse käes praadides ja nüüd kõlgutab ta oma šokolaadipruune jalgu taevaväraval. Päike on pigem kurjast. Väga paljud inimesed surevad päikesest tingitud nahavähi tagajärjel, seega... Palun ära noomi mind! Ma palun sind, vanaema!“ oli Maial vastulause justkui varrukast võtta. Tõsi ta oli, üleadne Meeta, kes oli päikesekummardaja, lahkus just nahavähi tagajärjel, peale mida ta ainumas poeg Luciferi kummardajaks hakkaski. Psüühika läks sassi. Koos vanaemaga see noormees elas. Aga vanaema, kes oli sügavusklik, üritas lapselast usku pöörata. Poiss pööraski, aga mitte ristiusku. Sestap on targem lasta igal ühel oma saatust kujundada. Las igale ühele jääda oma usk, mitte kedagi ei tohiks isegi suunata, küll inimene tunneb ise ära mis või kes talle õige on.
„Sa saadana silmamuna! Kui mina noor olin, kuulasid võsukesed oma vanemate ja vanavanemate sõna, aga näe, tänapäeval tehakse mis tahetakse! Häbiraasugi ei ole! Irvitatakse veel vanainimestele näkku ka ja... Te noored pole ilmselt näguripäevi näinud, ei teie tea mis on häda ja viletsus. Sa Maia ei tea, mis tunne on toituda heinakõrrest ja tunda selles liha maitset!“ ägestus memm.
„Memm, ma pole mitte kunagi sulle näkku irvitanud. Mitte kunagi! Sa oled mulle väga kallis inimene, isegi väga-väga kallis ning ma olen seda sulle korduvalt öelnud. Ja mitte ainult öelnud, ma ka tunnen seda. Ise veel ütlesid, et ei tea kellesse see meie Maia küll läinud on, oskab nii ilusaid sõnu üle huulte öelda. Oskan, ütlen ja julgen öelda ka. Kas see oleks parem kui ma elaksin endasse, nagu vanasti? Vanasti elasid abielupaarid oma elu ära lausa nii, et ei lausunud teineteisele ühtegi ilusat sõna, ise oled rääkinud. Mina nii ei taha. Olen kord selline ekstravert ja tunnen ka selle üle uhkust.“ nentis Maia.

Jätkub ajakirjas...