Varjust valgusesse ja siis – pimedusse!

“Me kõik oleme müstilised loojad ning igaühes meist on peidus sisemine geenius, mis vaid ootab äratamist,” ütleb teadvustreener, Puhta Koodi Alkeemia Facebooki kogukonna ning mitmete kursuste looja ja korraldaja Eva Lepik, kes peab kõige olulisemaks keskendumist oma energiale, sest kõik järgnev loob ennast ise.

Olen Eva Lepiku laive jälginud Facebookis juba enam kui aasta ning täielikult lummatud tema puhtast allikast tulevast teadmisest, mis on ühtaegu nii avardav, loogiline, lihtne ja paljusid varasemaid teadmisi paika loksutav, kui ka uusi taipamisi ja ahhaa–elamusi tekitav.
Evaga kohtudes veendun, et ta on ise niisama selge ja karge ning lihtne ja helge, nagu tema õpetuski. “Ta on ju oma varju täielikult lahustanud,” taipan õige pea äratundmisrõõmus.
Räägime Evaga maagiast ja müstikast, inimese lõputust väest ja ainulaadsusest, valgusest ja varjust ning varju lahustamisest, samuti pimedusteadvusest ja paljust muust põnevast.

Pidevalt edasiliikumises
“Mul on alati väga suur tõmme olnud uue suunas ja nüüd ma saan seda teha – ma loon kogu aeg uusi asju ega tee enam korduseid,” räägib Eva, kes enne valgusõpetusega alustamist töötas lühikest aega Meta EFT terapeudina (koputamine mitte läbi mõtte, vaid läbi keha). “Mul olid suured visioonid. Nägin, et see on nagu psühholoogiline kiirabi, millest oleks kõigil kasu – inimene saab oma paanikahoo maha rahustada, ilma et tal oleks vaja välist abi. Ühel hetkel aga tundsin, et tahan jõuda suurema hulga inimesteni, kuna teadsin, et selles müsteeriumis peab olema midagi enamat. Inimesed tulid mu vastuvõtule erinevate hirmudega. Nad nägid seda, mis nende jaoks on võimalik, moonutusega, ega näinud seda, mis minu jaoks oli ilmselge: inimene on ise oma kannatuse allikas ja annab tähenduse millelegi, mis ei pea tingimata üldse midagi tähendama. See oli nii lihtne mu jaoks!” jutustab Eva, kes samal ajal leidis Varju ning taipas, et see oligi just see, mida ta otsinud oli. “Sealt edasi läks kõik loomulikult, kuna olin ise avatud sellele, et peab olema midagi veel ja et see on lihtne,” lisab ta ning esitab retoorilise küsimuse: “Kui me saame trauma mõne sekundiga, siis miks on nii, et me ei usu, et me saame ka tervendada seda mõne sekundiga? Kui kõik on teadvus, siis me oleme ise selle loonud. Kõik on nii nagu me usume,” väidab Eva.

Müstiline loomise vägi
Sihikindlus ja soov pidevalt edasi liikuda on toonud Eva tänasesse päeva, kus ta loob pidevalt uusi kursuseid. “Loon seda, mis tahab läbi minu välja tulla ja ma ei mõtle ainult sellest, et lihtsam oleks seda kursust müüa veel 10 korda, sest nii teeniks ma rohkem raha. Valin alati maagia, mitte raha,” toob Eva välja olulisima, kuid lisab, et ei mõista hukka ka neid, kes on oma tulu saanud süsteemi ülesehitamise ja selle korduse abil.  “Mulle läheb rohkem korda see, kuidas ma loon, mitte aga see, kui palju. Sellepärast on see tunne nii imeline, et mul ei ole vahet, kas ma teen seda ühe korra või kaks korda või ma teen järgmine kuu midagi uut. Ma tahan näha, mis veel on võimalik,” väidab Eva säravate silmadega ja sellise enesekindlusega, mis tema väites kahtlustele ruumi ei jäta. “Sa ise lood seda kõike, sest sa oled universumiga üks. Kujuta ette, et sa teed silmad lahti ja sel ajal, kui sa vaatad, sa lood seda, mida sa näed! See ongi müstiline, sest me oleme müstilised olendid. Iga inimene on nii sügav ja imeline, et see on ­lõputu, kui erinevalt saab keegi luua. Sa lihtsalt otsustad, et tahad näha, milline see mäng on, kui sa mängid suurt mängu. On oluline avada ennast teadmishimule. Pole mõtet vaadata ka konkurente, sest nagunii igaüks teeb oma asja erineval viisil,” ütleb Eva.  “Uute oskuste omandamine on lihtsam, kui ei ole energeetilist blokki, et see on raske. Kui see on sulle oluline, siis sa oled valmis pühenduma ja leiad alati lahenduse nende vahendite piires, mis sul olemas on ning küsid endalt:  “Millest olen ma valmis loobuma, et luua midagi enamat?”

Perfektsionism kui takistus
Eva sõnul on normaalne ka see, kui me mingit uut asja alustades end kohe kindlalt ei tunne. “Pole oluline, et tunneksin end kohe täieliku spetsialistina, vaid hoopis see, mida ma järgmisena saan kogeda. Ja see ei pea olema perfektne!”  ütleb Eva ning lisab, et oluline on küll täpsus, kuid mitte perfektsus. “Universumi energias on alati sees kaose moment ja seal, kus on kaos, on ka elu. Kui inimene üritab asja perfektseks ajada, siis see on nagu vangla. Tekitatakse kohutav ärevus, sest perfektsus on lõputu – sa võid alati minna veel peenemaks ja ikka ei ole sa perfektne ning lõpuks sa tardud ja see on saboteerija vari.”

Valguse ja varju arhetüübid
Üks esimesi Eva Lepiku kursuseid keskendus valguse ja varju arhetüüpidele ning varju lahustamisele.
Valguse arhetüübid ja nendele vastavad valdkonnad on:
Armastaja – hing, armastus, väärtus, kired, ohverdus.
Valitseja – vaim, visioonid, identiteet, otsused, unistused.
Sõdalane – keha, piirid, tahe, toetus, ressursid, ruum.
Maag – meel, reaalsus, teadmised, aeg, kindlus, intuitsioon, maagia.
Neist igaühel on oma variarhetüübid:
Prostituut –  hingetapja
Laps – identiteeditapja
Ohver – kehatapja
Saboteerija – meeletapja
Kirjeldades varju olemust, märgib Eva, et vari on see osa inimesest, millest ta ei ole teadlik, mis on justkui varjus. “See on see osa, mida me ei taha endas tunda, need mõtted, teod, käitumisviisid, mida me endas ei aksepteeri ning mismoodi me ei luba endal käituda. Me sageli teame, et meil on need omadused, kuid me väldime neist mõtlemist. Me lükkame selle osa endast ära ning ütleme, et seda ei peaks meis olema ja me ei taha seda endas näha ega tunnistada. See, kui palju vari meie elu mõjutab, sõltub sellest, kui suur on kellegi vari. Varju mõju on alati destruktiivne ja ta ilmutab end kõige tugevamalt siis, kui me seda ei oota – kas mingites katsumustes või kriisiolukordades,” selgitab Eva varju olemust ning lisab, et varju avastas juba C.G.Jung, kuid ta on meie teadvuses olnud kümneid aastatuhandeid ning on justkui ellujäämisprogramm, mis juhib meie elu.

Õpi tundma oma varju
“Vari keskendub ellujäämisele ja tema eesmärk on hoida inimest elus, kuid selle hind on elukvaliteet.  Tunneme vahel, et meie sees on keegi, kes teeb meie eest otsuseid ja võtab justkui kontrolli üle. See ongi vari, mis teeb alateadlikke otsuseid, mis ei lähe kokku sellega, mida me elus saavutada tahame. Kui meie elu ei ole päris selline, nagu me soovime, on meil vaja oma varju tundma õppida ja seda lahustama hakata. Vari ei ole midagi muud kui moondunud valgus. Kui vari on keskendunud ellujäämisele, siis valgus avardumisele, soovide ja unistuste täitumisele. Vari on justkui vea sisse saanud arvutiprogramm ja tema suurusest saad aimu siis, kui mõtled, kui tihti sa oled ärritunud või käivitud mingite olukordade ja inimeste peale ning tunned, et ei ole tasakaalus – see on see aeg, kui vari sinu üle valitseb,” kirjeldab Eva varju olemust ja seda, kuidas ta endast märku annab. “Varju kasvatavad kõik kriisid ja traumad, mida me elu jooksul läbi elame, kuid läbi ei tööta ja mis seega varju sisse lähevad.”
Eva selgitab, et oluline ongi oma varju nägema hakata, sest siis on võimalik seda muuta. “Kui ma aga ei taha teda näha, siis ma surun ta alateadvussse ja see valitseb minu üle ikka, sest ei ole midagi lahutamatut. Sedasi vari moodustubki: ma ei taha endas mingit osa näha, sest arvan, et  see ei ole hea ja ma ei peaks selline olema. Aga see ei tähenda, et varju ei ole. Ta on kogu aeg kohal ja kontrollib meie igapäevaseid mikrovalikuid. Tegelikult on vari allasurutud geenius,” avaldab Eva lootustandva tõe.

Maskid kukuvad
Kuna praegu on kogu maailmas paljastuse ja tõe päevavalgele tulemise aeg, siis tuleb välja ka meie vari. “Enam ei ole võimalik oma varjust mööda vaadata. Inimeste maskid rebitakse maha ja see on vajalik selleks, et teadvus saaks avarduda. Me ei saa enam ringi käia kahepalgelistena. See on see valgusmaatriksi lõpp, kus ehedus ja ausus on ainuke võimalik viis elada edasi nii, et sa oled vaba ja rahus ning et sa päriselt tunned, et sul on vägi, mitte et sa pead kogu aeg sõjas olema. See on energeetiline muutus, millele ei ole võimalik vastu panna ja siis lihtsalt juhtuvad asjad – kõik tuuakse pinnale ja inimesed hakkavad oma varju nägema. Kui nad ei tea, mis see on, siis on see ebameeldiv,” selgitab Eva, kuidas vari ei tegutse mitte üksnes indiviidi, vaid ka ühiskonna tasandil.

Kollektiivne vari ja ohvriteadvus
Eva selgitab, et valgus ja vari on alati koos. “Kui kujutada ette valgusmaatriksit – see on maatriks, kus on väga selged struktuurid, konstruktsioonid ja kuna see on üks süsteem, siis me oleme alati seal ka varjule avatud. Meie tšakrad – energiapöörised – tõmbavad alati väljast energiat ehk informatsiooni sisse. Kuna varju on kollektiivses teadvuses palju, siis me üksikisikuna peame paratamatult seda sissetulevat infot töötlema. Kui oleme selles töötluses osavad, oleme tugevalt valguse arhetüüpides, siis on meil lihtsam. Kuigi see töö läheb järjest kergemaks, pole sel ometi lõppu, sest me jääme sõltuma sellest, kui palju on kollektiivses teadvuses varju. See vari küll ei kasva, aga ta tuleb kogu aeg pinnale, sest meie kõrval võib olla keegi, kes on ohvriteadvuses.”

Ohver toitub draamast
“Kui oled näiteks ruumis, kus kümnest inimesest üheksa on ohvriteadvuses, siis see sagedus seal on raske. Sageli inimene ei tee midagi, et sealt välja tulla, vaid toitub sellest draamast, sest see hoiab teda elusana. Ohvri arhetüüp toitub draamaenergiast,” ütleb Eva ning põhjendab: “Sel on energeetiline põhjus: ohvri arhetüübis olles muutub inimese energia nii passiivseks, et talle tundub, nagu temas ei voolaks enam elu. Ja kuna tema elujõud on nii alla surutud, siis selleks, et ta end natukenegi elusana tunneks, hakkab ta genereerima draamat. Ta keskendub asjadele, mis võivad valesti minna, teeb sääsest elevandi ning kujutleb oma elu väga raskena.” Eva toob välja, et mõnikord võib ohvri arhetüübis olev inimene ka teisi ohvritena näha. “Sellisel juhul tunneb ta ennast päästja rollis, mis tekitab talle tunde, et ta elab. Tegelikult ei muuda ta sellega aga midagi, sest ta lihtsalt toidab draamat, olles ühes või teises rollis.”

Valguse arhetüübis näed võimalusi – lahustad oma varju
“Kui sa jääd valgusmaatriksisse ja oled valguse arhetüüpide – armastaja, valitseja, sõdalane ja maag – energias, siis on sul vägi. Arhetüüpides olemine vaheldub koguaeg – sa võid olla mitmes korraga või hoopis varju arhetüüpi tagasi kukkuda. Seda juhtub alguses ikka, aga see ongi teadlikkus ja ühel hetkel sa tunned, et ei taha enam olla seal. Kui sa hakkad nägema, et oled ohvri energias, siis see muutub sulle nii vastumeelseks, et sa ei taha enam selles olekus olla,” kirjeldab Eva, kuidas käib liikumine varjust valgusesse.
“Valguse arhetüübi lauseid (kindlad energeetilised laused, mida pead lugema kogu kehaga), lugedes muudad sa oma energiat ja annad teada nii iseendale kui ka universumile, et see, milline su elu on, läheb sulle korda ning et sa oled valmis midagi tegema, et seda muuta. Kui inimene ei tee midagi, et oma elu muuta, siis see ei ole veel järelikult nii oluline. Ei saa öelda, et ei oska, sest kui inimene tahab ja on otsustanud oma elu muuta, siis tuleb ka oskamine,” kinnitab Eva. “Meil on lõputud allikad ümberringi, kuid sageli arvatakse, et keegi peab mulle tooma selle võimaluse või et see peab mulle sülle kukkuma,” toob Eva välja sagedase käitumismustri ning innustab inimesi endalt küsima: “Kas olen ka ise valmis andma midagi või ootan, et elu toob lahenduse?” “Kui inimene aga tunneb, et see ei peaks nii keeruline olema ja et teistel on lihtne ja temal mitte, siis selles mustris on palju ohvri ja lapse arhetüübi energiat. Kui inimene on otsustanud, et ta tahab oma elu muuta ja hakkab oma varju lahustama, siis sellega käivitab ta iseennast ning leiab selle võimaluse. Vahet pole, kaua aega läheb, aga ta ei jäta enne kui ta on leidnud mingi lahenduse,” viitab Eva varju lahustamise teekonna tagasipöördumatusele. “Varju lahustamine on see, kui vaatan varju sisse ja otsin seda ebatõde, seda valet enda kohta, hakkan kohtuma oma hirmudega – hakkan nägema, mis hirm on järgmises kihis? Hirmud on alati kihilised, kõige all on surmahirm, kuigi inimesed ei näe seda.”

Pimedusse minek
“Kui me oleme valguses ja varjus, oleme me ikka maatriksis ja mängime nende reeglite järgi. Selles “energeetilises kuubikus” on aga piirid ja me ei pääse neist välja, sest oleme oma identiteedi loonud selle põhjal, mis on kollektiivses teadvuses ja peame seda väga oluliseks.
Pimedusse minek tähendab seda, et meil ei ole vaja oma varju lahustada. Varju lahustades me muudame energeetilise alkeemiaga oma teadvuse olekut nii, et me tunneme väeta olemise asemel väge.
Varjus olles meil väge ei olnud, seal tundsime, et miski väline määrab meie enesetunnet ja valitseb me üle – see on vari. Näiteks tunnustust vajab inimene siis, kui ta ise ei usu, et ta väärtuslik on,” ütleb Eva.
“Pimedusse minnes me aga ühendame ennast kõigest sellest lahti – teeme seda energeetiliselt, mitte ainult mentaalselt. Inimesed on väga harjunud mõttega tööd tegema, sest terve eelmine sajand on keskendutud meele puhastamisele, selle vaigistamisele, mindfulness on väga populaarne olnud. See on sellepärast nii, et valguses meel valitseb keha üle. Me rahustame oma meelt ja majandame seal oma mõtlemist –  kui ma mõtlen valesti, olen ma varjus ja kui ma muudan mõtlemist, siis olen ma valguses ning mu keha on rahulik ja ma olen energeetiliselt teistsugune ning saan teistmoodi valikuid teha. Aga pimeduses ei valitse enam meel keha üle. Kõige kummalisem selle juures on see, et aruga arusaamine sellest on keeruline, kuna oleme harjunud oma ratsionaalset analüütilist meelt kasutama: “Ma tahan enne aru saada ja siis ma tegutsen.” Aga keha on palju intelligentsem kui meel, sest meel on küll hea töövahend, kuid tal on ainult see info, mida ta võtab minevikust,” põhjendab Eva.

Vabadus emotsioonidest
“Varjus me oleme oma emotsioonide vallas. Kui tuleb mingi emotsioon – näiteks “mul on kahju” – siis see käivitab kogu keha, nagu sõda käiks meist üle. Valguses saad sa oma emotsioone juhtida, sest sul on vägi. Pimeduses aga saad sa vabalt valida, mis emotsioone sa tunned ja sa saad kasutada neid millegi loomiseks. See on nagu sinu superpower! Pimeduses oled sa kõigest lahti ühendatud ega klammerdu ka oma identiteedi külge, mis on tõeline vabadus. Kui inimene hakkab mugavustsoonist välja tulema ja oma varju nägema, siis juhul, kui ta teab, et see on vari, saab ta teha puhta lõikuse, et ennast lahti ühendada ja pimedusse minna. Sest tegelikult ükski asi ei tähenda mitte midagi, kui me ise sellele tähendust ei anna,” teab Eva.
Eva räägib ka usust, mis on muutuste toimumiseks väga oluline. “Kui sa usud, siis saab üldse midagi muutuda. Arvatakse, et usk tuleb kusagilt taevast, et kõigepealt saad kogemuse ja siis tuleb usk. Aga siis ei ole ju usku enam vaja, sest siis sa juba tead – see on tõestus. Sul ei saa olla tõestust selle kohta, mida veel ei ole. Usk on energeetiline olek, mitte religioon.”