Vastutajate asemel ründavad poliitikud vanaemasid

Ole reformist või konservatiiv, ikka oled juuripidi kinni Nõukogude Liidu endiste tippude taagas.

Nõukogude nomenklatuura triumf polnud kahjuks mitte ainult Venemaal, kus Jeltsinilt võttis teatepulga üle Putin, vaid samasugust teatepulka edastatakse ka Eestis.
Meil on tekkinud lausa poliit­dünastiad, kusjuures virelevale lihtrahvale pakutakse liberaalseid meediatarkusi maitsva sõnamoosiga, mis neelatakse rahva poolt mõnuga alla, sest meil puudub oma Navalnõi, kes meenutaks, mis murranguajal tegelikult juhtus, kui ENSV ülemnõukogu ristiti ruttu ümber riigikoguks. Seal vohas niisugune esindusdemokraatia, millest kolmandik Nõukogude Eesti elanikest ehk kogu vene­keelne parteitu vähemus oli välja jäetud. Aga üheks esindajaks oli näiteks nõukogude diplomaat Tiit Made, kes ahnitses Stockholmi saatkonnas kokku luksusasju, mis ta elu hiljem Tallinnas mugavaks tegid ja kelle solvavat artiklit vene naiste aadressil mäletab meie rahvus­vähemus tänaseni.
Kuna ükski nõukavastane dissident ei hakanud piisavalt Made-sugustele vastu, siis on tänaseni Eestis nõukogude okupatsioonis süüdi hoopis parteitu venelane, kes jäeti kodakondsuse ja (riigikogu) valimisõiguseta, aga mitte tippkollaborandid, kelle loodud parteid hakkasid eelistama esindusdemokraatiat ehk rahva kõrvalejätmist tähtsate otsuste tegemisel.

Inimõiguste asemel veneviha
Nomenklatuura võidukäik jätkus pronkssõduri skandaaliga, kui kaadrid rahva laialiajamisest oli täpselt sama õõvastavad nagu pildid Moskva mässust Navalnõi toetuseks või ka Ameerikast, kus tungiti lausa valitsushoonesse. Reformist Andrus Ansip tõusis aga tänu verisele pronksiööle hoopis esindusdemokraatia tuumikusse ja Brüsselisse. Nõukogude nomenklatuura oli oma triumfile taas sammukese lähemal, sest kompartei kollaborantidega ei võitle peavoolumeedias enam peaaegu mitte keegi, isegi mitte mu kunagine lemmikleht Eesti Ekspress. Peetakse vaid keelesõda vene babuškatega, sest üksnes Ida-Virumaa umbkeelsus segavat ühtsesse eestluse paradiisi jõudmast.
Eesti „parim liberaalne ameeriklane” oli/ on ­teatavasti president Ilves, kes õhutas ja õhutab samuti igati ­veneviha, nimetades Šveitsis vene keelt „okupantide keeleks“, ja märkamata, et toetab nii nõu­kogude nomenklatuura üha suuremat võimu ja inimõiguste muundumist sama silmakirjalikeks nagu need olid kord NSV Liidus. Nii Ilvesele kui ka paljudele teistele väliseestlastele oli äkki Eestis olulisim emakeel, mitte stalinlik nõukogude kord, mille hirmutegude eest nende vanemad olid tegelikult ­põgenenud.
Kuna väliseestlased vene keelest aru ei saanud, siis oli ja on neil nii südantsoojendav uskuda, et eilne eestlasest tippkollaborant või nõukakarjääris läbikukkunud kommar on ausam inimõiguslane kui venekeelne parteitu dissident, kelle võib rahumeeli „okupandina“ kodakondsuseta jätta. Sellest hetkest algaski mitte üksnes Eesti, vaid kogu maailma demokraatia allakäik, sest tegelik inimõiguslus asendati üksmeelse venevihaga.  

Segi nagu puder ja kapsad
Kuigi NSV Liitu valitses kompartei eesotsas selle pea­sekretäriga, ei väsi Tunne Kelam Brüsselis nõudmast, miks ei mõisteta KGB ja Putin uuel Nürnbergi protsessil sama­võrd hukka nagu ­gestaapo. Aga miks ta ise ei mõista hukka eestlastest tippkollaborante ja tippkarjeriste, kes on koos temaga jõudnud Euroopa parlamenti? Neid on seal hulganisti. Gestapo ja KGB olid vaid totalitaristlike riigimeeste tööriistad ehk turvateenistus, KGB allus komparteile, mitte vastupidi! Nürnbergis poleks inimõiguslik Euroopa kindlasti veel uskunud, et Hitleri lähimad kaasvõitlejad on vähem süüdi kui gestaapo.
Eestis mõisteti küll hukka KGB, aga EKRE auesimees on NSVL Ülemnõukogu ­Presiidiumi esimees Arnold Rüütel, kellel oli Nõukogude Eestis märgatavalt rohkem võimu kui mõnel KGB reanuhil. Ka hitlerlikul Saksamaal oli ülemvõim just nimelt Hitleri käes, kes lõi iseenda kaitseks gestaapo, mitte vastupidi. Ja sama toimus ka NSV Liidus, kus julgeolek kaitses ­nõukogude ­nomenklatuura privileege.