Vähihaige läks ravimite nimel vargile. "Ma ei kahetse," kinnitab ellujäänud naine

„Ma olen kurjategija, aga ma olen tänu sellele elus. Ja ei kahetse midagi,” väidab vargana karistatud Anu.

Anu ja tema mees Valter olid koos oma kolme lapsega täiesti tavaline Lõuna-Eesti pere. Kuni pereema sai kohutava diagnoosi – vähk.
Tegusale ja tantsuõpetajana töötavale naisele oli see kohutav šokk. „Jah, ma tean, et ma olin vahel väga väsinud. Ja vahel oli mul selliseid kummalisi valusid. Aga ma arvasin, et see kõik on seotud millegi lihtsa ja igapäevasega – keskiga, palju tööd, mõnevõrra stressi... Vähi peale polnud ma kunagi mõelnud.”

Uuringute ränk tulemus
Kui Anu perearstile oma ebamääraselt kehvast enesetundest rääkis, suunas see naise erinevatele uuringutele.
Tulemus oli kurb. Veel hullemaks muutus kõik teadasaamisega, et Anu elulootused on nii väikesed, et tavaravi teda ei aita ning ülikalleid ja veel mitte lõpuni katsetatud ravimeid haigekassa kinni maksma ei hakka.
„46 aastat vana ja surma mõistetud,” nentis Anu. Veel praegugi tulevad naisel seda aega meenutades pisarad silmi.
Anu vaatas oma lapsi ja tundis, et ta ei suuda mõelda endast kui surijast. „Mul polnud üldse nii halb, nagu noorel surmaminejal peaks olema,” ütles ta. „Ma tahtsin elada, tegutseda, oma lapsi kasvatada, tantsida ja tantsu õpetada... Mitte voodisse heita ja surma oodata.”
Koos mehega hakkas Anu uurima, millised ravivõimalusi maailmas veel on. „Pisike külm Eesti ei saanud olla mu ainus šanss,” rõhutab naine.

Õhkõrn lootus
Anu tutvus arstiga, kes oli Šveitsis praktiseerinud. Ja kes soovitas üht ravimit, mis võiks aidata. Anu oli rõõmuga nõus proovima. Ainult et hind, ligi kuus tuhat eurot kuus, oli täiesti lootusetult kõrge.
„Mõtlesime mehega hoolikalt, mis meil on. Mida müüa saaks? Auto eest saaks vast tuhat eurot. Korteri eest heal juhul neli-viis. Ühe kuu raha korjaksime kokku... Aga arst oli rääkinud vähemalt kolmest kuust. Ja kus me elaksime, kui korterit enam poleks? Ja kui ma ikkagi sureksin, siis oleks lapsed emata ja koduta ka veel...”
Mõlema abikaasa palk oli alla tuhande euro. Pank laenu ei andnud. Kiirlaenufirmast pole nii palju raha võimalik saada.
Valter uuris võimalusi, kas keegi tahaks temalt näiteks neeru osta, aga organiäri jäi ära, sest kliente polnud.

Otsus kuriteo kasuks
Anul turgatas pähe mõte. Ta oli ühe sihtasutuse juhatuses ja teadis, et seal on raha, mida keegi juba paar aastat kasutanud polnud...
„Loomulikult sain ma aru, et tegemist on seaduse mõttes kuritööga ja inimlikus mõttes sigadusega,” ütleb Anu. „Aga ma otsustasin selle raha varastada. Või, nagu kohtukeeles öeldakse – omastada.”
Valter polnud algul üldse nõus. Aga järele mõeldes leebus temagi. Jääks ainult naine ellu...!
Enne kuritegelikule teele asumist tegid Anu ja Valter rea ettevalmistusi. Näiteks lahutasid abielu. Ja tegid seda nii, et kogu perekonna ühine vara jäi Valterile. Naine ju teadis, et ta jääb vargusega vahele.
„Teadsin, et kui ellu jään, kannan karistuse ja maksan aastate jooksul tagasi. Aga kui siiski suren, ei jää mu kuritegu mehe ja laste elu rikkuma. Korraldasin nii, et mul poleks mingit pärandit peale võla ning seda ei pea lahutatud mees ja lapsed vastu võtma.

Varastada oli lihtne
Kuriteo sooritamine kui selline oli Anu sõnul lausa jahmatavalt kerge. Esmalt kandis naine endale üle ühe kuu rohtude raha.
Siis sai ta aru, et kui ta nüüd vahele jääb, siis jääks ravi ikkagi pooleli. Ja kaks päeva hiljem võttis Anu veel kolme kuu raha.
Sihtasutus oli nüüd rahast lage. Anu otsustas, et annab enesele neli kuud võimalust. Ja kui see ei aita, siis sureb ta lahutatud naise ja vargana. Aga vähemalt teadmisega, et on teinud kõik, mida ta teha sai.
Vähemalt tervise suhtes oli saatus Anu suhtes ülimalt sõbralik. Ei läinud kolme kuudki, kui Anuga eraviisiliselt tegelenud arst ütles, et analüüsid on nii head, et ravi poleks vaja pikendadagi.
„Tegelikult ütles arst, et see, mis toimus, oli paras ime,” tunnistab naine.
Viimase kuu ravimiraha, mida tal vaja ei läinudki, pani naine sihtasutuse arvele tagasi. Analüüsid olid korras ja vahele jäänud ta polnud.
Naine otsustas, et hakkab sellest hoolimata raha kas või saja-paarisaja euro kaupa tagasi panema.

Kohtus võttis kõik omaks
Loomulikult jäi ta ka vahele. Mitte varastamise, vaid tagastamisega. Loomulikult teatati politseisse. Kuna Anu midagi tagasi ei ajanud, liikus asi kiiresti prokuratuuri ja kohtusse.
Naine võttis varguse omaks ja kahetses puhtsüdamlikult. Ravist ta ei rääkinud, sest arst, kes teda aidanud oli, oleks kaotanud oma töö, kui selline „erapraksis” välja oleks tulnud.
Arsti kaitsmiseks „tunnistas” Anu hävitavat mängukirge. Tõenduseks kõlbas ka lahutatud abielu, mees tahtnud lapsi kaitsta.
Anu ütles kohtus kõige peale jah. Muuhulgas ka mängurlusest päästvale teraapiale minemisele. Nii sai ta üksnes tingimisi karistuse. Ja loomulikult kohustuse raha tagasi maksta. Tema arve arestiti ja sealt võib ta endale saada vaid enda ja alaealiste laste miinimumraha.
„Paraku ma teenin vähem kui see summa on. Nii et ma maksan tagasi puhtalt vabast tahtest. See sihtasutus päästis mu elu ja ma teen kõik, et nad oma raha tagasi saaksid,” ütleb Anu.
Terapeudile, kes talle mängurulusest vabanemiseks määrati, rääkis naine tõtt. Pärast seda, kui ilmnes, et ta ei oska usutavalt mängurit teeselda ja psühholoog hakkas uurima, kas mees sundis Anut varastama ja valetama.
„Meie pere on viimase nelja aastaga suutnud üle poole varastatust tagastada,” ütleb Anu. Ja lubab, et kui see aeg mööda saab, abielluvad nad Valteriga taas. Lapsed, muide, ei tea kogu loost üldse mitte midagi.
Oma loo otsustas ta rääkida sellepärast, et ehk saab mõni teine vähihaige ravi kergemini. Või ehk julgeks teisedki arstid rohkem eksperimenteerida. „Elamine on riski väärt,” teab Anu.