Meelelahutus

President Kaljulaid klubitas Berliinis: Neljapäeval läksime sisse, välja tulime esmaspäeva hommikul.

Rahvusreporter Carl Robert Jacksonil on jälle põhjust uhkust tunda. President pole kellegagi nii avameelselt rääkinud.

Mis siis Berliinist meelde jäi?
Teate, seal on tohutu kebabi-valik.

Mis on kebabi juures kõige olulisem?
Kõige olulisem on kebabi juures see teadmine, et kebabi tegijale on tagatud kõik sotsiaalsed garantiid. Selles suhtes on meil veel palju õppida.

Aga maitse?
Maitse ei ole oluline. Väga tähtis on ka märgata kebabi taga olevat inimest. “Mis on sinu nimi, noormees?” küsin ma.
“Jalla-jalla,” vastab tema kätega emotsionaalselt žestikuleerides, sest järjekord on pikk. “Jalla-Jalla? See on ilus saksa nimi”, vastan mina.

Kas külastasite ka klubisid?
Jah, võrratu klubi Berghain. Neljapäeval läksime sisse, välja tulime esmaspäeva hommikul. Tõeline ajamasin.
Tantsisite?
Jah. Aeglaste tantsude ajal rääkisin meie potentsiaalsetele partneritele digirevolutsioonist. Näitasin ID-kaarti. Nad ei uskunud mind. Aga mul oli kaasas paber, millele oli trükitud Pin1 ja Pin2. Inimesed olid vapustatud. Saime palju uusi e-residente.

Aga seal klubis... kas jagasite ka meeneid?
Jah. Nelli Vasara lugejale juba tuttavad asjad: puust kellad, -sokid, pilliroost joogikõrred.
Väga popid olid ka marlimähkmed, sest inimesed seal klubis on tohutult tervislikud ja tarbivad ainult vett. Igat meenet üle andes ütlesin: “Täna on Saksamaa meie hea sõber, tugev liitlane ja sisukas partner.
Suhted meie riikide vahel on tihedad, aga see ei põhine sugugi üksnes ametkondlikul ja poliitilisel tasandil, vaid ikka ja alati eeskätt meie inimestel.
Isiklikud kontaktid, sidemed perekondade, sõprade ja äripartnerite vahel, ühised ja ühendavad kultuurilõimed – see on see, mis teeb meid Saksamaale lähedaseks ning Saksamaad meile.”