21. sajandi haruldus - jalgpalli MM-finaalis löödi kuus väravat

Tõesti, selle sajandi neljas eelmises jalgpalli MM-finaalis löödi kokku kuus väravat, neistki kaks lisaajal, aga eelmisel pühapäeval sepistasid Prantsusmaa ja Horvaatia sama palju tabamusi ühe finaali jooksul. Viimati mängiti sama resultatiivselt rohkem kui pool sajandit tagasi!

1966. aasta MM-finaal oli see, kus tulemus tänavusega täpselt sama, tookord võitis Inglismaa Saksamaa Liitvabariiki 4:2, kuid kaks väravat sündis lisaajal. Ainus kord, kui on finaalis löödud kuuest väravast rohkem, sündis aga 1958. aastal, kui Brasiilia võitis Rootsit 5:2.

Koputus võõra talu uksele
Enne tänavuse finaali juurde minekut lähengi ajas üle poole sajandi tagasi ja toon lugejateni parimad meenutused enda jalgpalli MM-finaalidest. Mitte muidugi minu osalusel, kuid teleri taga erinevates paikades ja korra ka tribüünil.
1966. aasta suvi oli minu viimane enne kooli minekut. Peamise aja olin vanaema-vanaisa suvemajas Kehra lähistel. Kolmveerand kilomeetri kaugusel asus Iganuse (Eestisse elama asunud ingerlaste pere) talu, kus oli ümbruskonna ainus televiisor ja sinna koguneti jalgpalli MM-mänge vaatama. Mäletan, et tahtsin 7-aastasena juba tark olla ja ütlesin endast mõni aasta vanemale naabripoisile, et kui NSV Liit juba Ungari alistas, saab ta poolfinaalis jagu ka Saksamaast. Naabripoiss arvas teisiti ja tal oli õigus.
Järgmist kaht MM-finaali vaatasin kodus, kuid 1978. aastal olin juba haridust omandamas Tartu Ülikoolis. Mis sa teed ära, kui täpselt MM-finaali päeval oli geograafidel käimas nädalane hüdroloogia praktika Jõesuus, kohas, kus Emajõgi suubub Võrtsjärve. Telerit seal muidugi polnud... Finaali alates seadsin sammud kilomeetri kaugusel asunud külla, et ehk õnnestub läbi akende piiluda, kas kellelgi teler käib. Lõpuks leidsin sellise talu, kuid kogusin veel julgust, et koputada uksele. Nii jäin esimest ja seni viimast korda ilma finaalmängu 25 minutist. Võinksin jääda ka rohkemast, aga tollal avavile venis, sest argentiinlased protestisid hollandlase Willy van de Kerkhovi käesideme vastu. Kui tuli lisaaeg, ütles perenaine, et lapsed peaksid magama, aga peremees otsustas, et jalgpall tuleb vaadata lõpuni. Nii sain tänu külarahvale elamuse kätte, kuigi hoidsin pöialt Hollandile, kes 1:3 kaotas.

Jürgen Ligile istekohta hoidmas
1982. aasta MM-finaali viimased kohtumised sattusid aga ülikoolijärgse sõjaväelaagri ajale. Tudengite palvel tõid vene ohvitserid laagri teisel päeval punanurka (oli tollal selline tuba Lenini piltide ja kommunistlike hüüdlausetega) teleri. Siis aga langes NSV Liit välja pärast mannetut 0:0 viiki Poolaga ja hakkasime kartma, et nüüd viivad ohvitserid teleri minema. Kuid õnneks seda ei juhtunud.
Finaali päeval pandi mind koos kahe kaaslasega päevnikuks (vene sõjaväes nimetati dnevalnõi), kelle ülesanne oli seista seenekujulise posti all ja jälgida laagris toimuvat liikumist. Iga vahetus kestis kaks tundi. Kuna meist kolmest üks ei olnud spordihuviline, jäi finaali ajal „seene“ all seismine tema ülesandeks. Teine kaaslane vabanes täpselt avavile ajaks ning talle panin punanurgas koha kinni, sest huvilisi oli ligi sada.
Mees, kellele ma koha kinni panin, peaks olema enamikule eestlastest tuttav – Reformierakonna juhtiv poliitik ja erinevates ministriametites töötanud Jürgen Ligi. Ta on sel teemal ka varem ajakirjanduses sõna võtnud ja tunnistas, et ei mäleta sõjaväelaagri aegset finaali kuigi hästi, aga küllap põhjusel, et mängisid Saksamaa ja Itaalia, kellest kumbki polnud tema lemmik.
Seene all seisis aga Jaan Reimund, praegune Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi direktor. 15 aastat hiljem kursuse kokkutulekul rääkis Jaan, et tema 9-aastasest pojast on saanud jalgpallihuviline, ütleb isegi enne mängu, kes on favoriit ja millised tuntud mehed platsile tulevad. Just praegu teeb Madis Reimund filmi Konstantin Vassiljevist, Eesti koondise raudvarast. Seda lugedes mõtlesingi 36 aasta tagusele ajale – olnuks tema isa samasugune vutihuviline nagu poeg, läinuks keeruliseks kokku leppida, kes need kaks tundi päevnikuna teeb...

Ettearvamatu vaikus Pariisis
Järgmised MM-finaalid vaatasin enamasti ära, kas kodus või tööl, aga 1998. aasta oma Stade de France'i tribüünilt. Kahjuks oli see aegade ühepoolsemaid finaale, kus Prantsusmaa võinuks 3:0 asemel võita ka 6:0 või 7:0. Pärast finaali läksime seda tähistama koos kolleeg Indrek Schwedega, kes tollal küll turistina MM-il käis. Arvasime, et nüüd voolab Pariisis õlu ojadena ja võidu puhul alandatakse hinda. Aga võta näpust – kella 1 ja 2 vahel Pariis tühjenes, baarid olid kõik kinni. Kuhu jäi tähistamine?? Lõpuks leidsime ühe baari, kus liitrine õlu maksis sada franki, ehk praeguses vääringus 15 eurot (!!). Hoopis nii tehti, et ainsana avatud joogikoht määras kallima hinna!
Kaht viimast MM-finaali olen vaadanud koos Volliga (61), kes juba siin Nelli Teataja ühes jalgpalliloos sõna võttis, tema suvemajas Põlvamaal Kanepi lähistel. Meie ootused ei olnud kõrged – soovisime eelkõige põnevust, aga kindlasti ei uskunud kuut väravat. Volli, kes nimetab end jalgpallihuviliseks, aga mitte -fänniks, hoidis pöialt Horvaatiale ja kurtis poolajal, et Prantsusmaa läks ette nö „pooleteraväravatest“ - omavärav ja kahtlane penalti. Teisel juhul võttis kohtunik taas tarvitusele video ülevaatamise ehk VAR-i. Tänavusel MM-il oli varemgi VAR avastanud käepuuteid karistusalas. Nii läks ka nüüd, ehkki nõustun Volliga – penalti andmata jätmine olnuks loogilisem.
Kuid Prantsusmaa kuldmedal oli siiski õiglasem. Nemad said play-offis ainult võite ja alistasid tugevaid vastaseid (Argentiina, Uruguai, Belgia), kuid Horvaatia sai Taanist ja Venemaast jagu vaid mängujärgses penaltiseerias. Igatahes kuus väravat pani mind juubeldama, aga Volli mõtles pigem lemmiku kaotusele. Autasustamise vaatasime siiski ära ja imestasime, kuidas tugeva saju alates avati Vladimir Putini kohal vihmavari, kuid Prantsusmaa ja Horvaatia president said läbimärjaks. Emmanuel Macroni vast lirtsuv ülikond ei morjendanud – tema tiim ikkagi võitis!

Parimad olid need, kes aitasid meeskonda
Natuke lubasin viimases loos rääkida ka palluritest, mitte enam meeskondadest. Esineliku koondistest said kõik mingi auhinna: Luka Modric (Horvaatia) turniiri MVP, Kilian Mbappe (Prantsusmaa) parim noormängija, Harry Kane (Inglismaa) suurim väravakütt ja Thibaut Courtois (Belgia) parim väravavaht.
Nii võttis parima auhinna taas kord vastu finaali kaotaja, nagu Lionel Messi neli aastat tagasi või omal ajal Ronaldo (mitte Cristiano, vaid brasiillane), Oliver Kahn ja Zinedine Zidane, kes kõik finaalis millegi vastu patustasid. Kuid prantslastest olnukski raske kedagi konkreetselt valida ning selles peituski turniiri parima meeskonna jõud. Kas võinuks MVP-ks saada „nähtamatu jõud“ Ngolo Kante, meeskonna heaks musta tööd teinud Paul Pogba, rünnakute hing Antoine Griezmann või väravakütt Mbappe? Siin ühest vastust polegi ning kindlasti väärinuks kaalumist ka belglase Eden Hazardi valik. Või Kevin de Bruyne, kes vahetas positsiooni vastavalt meeskonna vajadusele.
Need, keda enne turniiri arvati, et võiksid saada parimaks, ei olnud sugugi nii säravad kui meeskondlike tiimide tipud. Ainult Cristiano Ronaldo sai märgi maha, kuid otsustavates mängudes polnud tema pingutus piisav.
Põrujad olid kindlasti Neymar ja Messi. Neymari puhul on räägitud eelkõige tema teesklemisest ja maas püherdamisest, kuid ka tema võimaluste realiseerimise protsent jäi lahjaks. Messile ilmselt Argentiina mängustiil (või kaaslaste tase?) ei sobi. FC Barcelonas on nii palju ohtlikke mängijaid, kellele vastane peab tähelepanu pöörama, et Messi võib rahulikult ringi jalutada ja oodata palli jalga. Messi pole kunagi olnud Ronaldo-sugune jooksja, kes vahel tuleb pallile vastu või üritab ette spurti. Nii ei mõjunud talle Portugali nõrkus võrreldes Real Madridiga nii palju.
Hispaania kohta rääkis eelmises numbris juba Raio Piiroja, et vanamoodne taktika ja peatreeneri viimase hetke vallandamine panid põntsu. Tuleb mõista... Aga mulle jääbki mõistmatuks, kuidas põrus Saksamaa – meeskondliku mängu mustertiim, kes tavaliselt ühe või teise mehe võimalikust äravajumisest ei sõltu. Oskan tuua vaid ühe põhjuse: sakslastel polnud ees realiseerijaid nagu äsja Miroslav Klose või Lukas Podolski. Alavormis olid Thomas Müller ja Mesüt Özil, kuid tavaliselt häid valikuid tegev peatreener Joachim Löw ei julgenud neid seekord nooremate vastu vahetada.
Nüüd jälle neli aastat ootust... Olen näinud 14 MM-finaali, kas saan täis 20? Selleks tuleks elada 83-aastaseks...