Afganistanis saab neeru eest 3500 dollarit

Mõni aeg tagasi võisime lugeda, et Afganistanis, Liibüas ja Iraagis, – nendes  lõputute sõdade maadel – on USA kulutanud paari aastakümne jooksul vähemalt triljon dollarit. Tuhat miljardit.

Mõned tuhanded ameeriklased on kaotanud nendes sõdades kas oma poja, venna või isa.
Kurb, kas pole? Ent sealsed elanikud, mis on nende pärisosa? Jutustan loo, et lähemale tuua, mida suurriikide juhtide otsused ja seeläbi vaesus tähendab kohalikele. Sedakord siis miljonitele afgaanlastele.

Nälg ajas neeru müüma
Haleem Ahmadil, 21aastasel talupidajal Herati provintsis, ikaldus saak. Põud ja külm kimbutasid vaheldumisi. Abi polnud kusagilt saada, riis ja jahu lõppesid, pere aga tahtis süüa. Iseäranis raske oli näha laste nälgimist.
Noormehel oli nõu täiesti otsas, meeleheide võttis võimust. Eriti raske oli öösiti, kus probleemid tahtsid mõistuse võtta. Mida küll ette võtta? Naaberküla lapsepõlvesõber soovitas: sõida linna ja müü oma neer. Meie külas on mitmed nii teinud, võin sind otsa peale ­aidata, julgustas ta.
Haleem võttis soovitust kuulda. Tegemist on küll illegaalse äriga, ent vahendajaid ja ­arste jätkub, sest nõudmine ületab pakkumise mitmekordselt. Ameerika meedia, kust lugu pärineb, toob ära aadressid ja nimed.
”Meil on igal asjal hind, inimelu välja arvatud,” märkis Herati provintsinõukogu liige doktor Mahdi Hadid. Tema kolleeg, dr Faid Ahmad Ejaz reklaamibki end neerude siirdajana ning on lausa visiitkaardile kirjutanud: Founder of Kidney Transplantation in Afganistan. Vastuseks ajakirjaniku imestavale pilgule pahvatas ta naerma: ”Mis see ka ära pole, siin on käibel isegi visiitkaardid, kus pakutakse ”Pole inimest, pole probleemi” teenust.”

Iga kümnes siirdamine on illegaalne
ÜRO on samuti pööranud tähelepanu sellele ärile, mis toimuvat käsikäes muu inimkaubitsemise ja narkootikumide müügiga ning on andnud Uimastite ja Kuritegevuse Büroole (UNODC) ülesande sellel valdkonnal silm peal hoida. Büroo koostab regulaarselt aruandeid ning jagab riikidele nõuandeid, ent kuna peamiseks põhjuseks on vaesus, siis on nendest soovitustest vähe abi.
Elundite siirdamise illegaalses äris liiguvad suured rahad, 600 miljoni ja 1,2 miljardi dollari vahel aastas. Peamiselt teenivad muidugi organisaatorid, tohtrid ja vahendajad. (Vt veebist: Trafficking in Persons for the Purpose of Organ Removal).
Võimekus organeid siirdada on pooltel ÜRO liikmesriikidel (196 riigist ligikaudu sajal) ja igal aastal tehakse maailmas 120 000 operatsiooni ringis. Esimesel kohal ongi neerude (79 000), teisel kohal maksa (25 000) siirdamine. Büroo andmetel toimub iga kümnes siirdamine illegaalselt.
Senini on maailmas ainukesesks riigiks Iraan, kus iraanlased saavad omavahel organeid osta ja müüa, mujal peab doonoril ja saajal olema  ”juriidiline või emotsionaalne side.”

Sõja arveid maksavad lihtsad inimesed
Kuidas Haleemil läks? Ta teenis oma 3500 dollarit, vahendaja sai 80 ning paari päeva pärast oli talunik kodus tagasi. Nõrk ja vaevatud, seega kaks kuud ei tulnud töötegemisest suurt midagi välja.
Pool sajandit sõda on jätnud oma jälje ning paisanud inimesed riigis paar sajandit tagasi. Igas mõttes.
Kes selle kõige eest vastutab? Ränka arvet tasuvad nii kohalikud inimesed, aga ka medalitega sõdurid Ameerikast või Eestist, kes pidavat öösel ärkama painajalike unenägude tõttu.
Ent otsustajad? Annaks jumal, et nad vähemalt õpiksid iseenda ja teiste vigadest.