Ajaloo keerdkäigud – šampus spordijoogiks
Vana-aasta õhtu läheneb pikal sammul ning pea igas peres varutakse kappi midagi kihisevat, et uue ja loodetavasti ka parema aasta saabumisel väärikas toost öelda.
Kes eelistab alkoholivaba mullijooki, kes võtab vahuveini ja kes saab lubada enesele ehtsat šampanjat. Aga oli ka aegu, mil luksuslik dekadents trügis sisse uksest ja aknast ning tänane pidujook osales ka spordivõistlustel – tooniku ja energiajoogina. Heidame koos Atlas Obscura ajakirjaniku Katherine Alex Beaveniga pilgu spordiajaloo mitte just kõige kainematele lehekülgedele.
24. juulil 1908. aastal toimunud Londoni olümpiamaraton läks ajaloo annaalidesse kirja paraja põrguteekonnana. Suvekuumus kurnas linna, värskelt valminud rada oli kivikõva ning vaevas jooksjate jalgu ning viimasel hetkel pikendati distantsi veel ligi kahe miili võrra, sätestades maratonidistantsi pikkuseks sealt alates umbkaudse 26 miili ja 385 jardi ehk 42,195 kilomeetrit. Kogu sündmus kiskus niivõrd dramaatiliseks, et Sherlock Holmesi lugude autorina tuntud Sir Arthur Conan Doyle kirjutas sellest ajalehe The Daily Mail veergudel: „Silmasin kurnatud, kollakat nägu, tardunud pilguga tühje silmi, pikki musti laubale takerdunud juukseid.” Sedakorda polnud tegemist mitte järjekordse kurikaela, vaid hoopis peagi aupärja kaela saava maratonivõitja kirjeldusega. Maratoni alguspunktist Windsori kindluse juurest asus rajale 55 jooksjat, kuid finišisse jõudis neist vaid 27. Enamik loobujaist lahkusid rajalt veel enne pooldistantsi läbimist.
Alkohol jooksurajal
Et jooksurajal hädavajalikku energialisa saada tarbisid nii mitmedki jooksjad toona tavalisi, kuid meie jaoks üsnagi hämmastavaidjõujooke – brändit, vahuveini ja strühniini. Viimast tunneme tänapäeval ilmselt hoopis paremini rotimürgi nime all. Nii jabur kui see ka täna ei tundu, siis toonasele teadusele ja laialtlevinud uskumustele toetudes oldi veendunud, et alkoholi ja strühniini segu on igati hea abivahend sportliku tulemuslikkuse tõstmiseks. Jooke jagati sama heldekäeliselt, nagu tänapäeva maratonidel spordijookegi. Doktor Matthew Barnes, kes on Uus-Meremaa Massey Ülikooli spordi-, võimlemis- ja toitumisteaduste kooli vanemdotsent ning ühtlasi ka kooli aserektor, märgib, et sportlaste alkoholiga ergutamise ajalugu ulatub tagasi nii Vana-Kreeka kui ka Hiina Impeeriumi aegadesse.
Tänapäevane spordi edendamine alkoholi toel sai alguse 19. sajandi jooksuvõistlustel. Peamiselt kasutati seda kas mitukümmend või isegi mitusada miili pikkade sportkõnni distantside läbimisel Suurbritannias. Võistluskõndijail soovitati marsruudi läbimise vältel ohtralt šampanjat tarbida. Aastaid hiljem hakati sama nippi kasutama ka maratonijooksjate puhul, enamasti varustas sportlast tema enda mullinapsiga kas tema treener või treeneriabi, kes vuras atleedi kannul kas autoga või jalgrattal. Lisaks šampanjale olid sagedasti kasutusel ka muud alkohoolsed joogid ja mitmed üsnagi ohtlikud ained – nii juba mainitud strühniin kui ka heroiin ja kokaiin, mis kõik pidid aitama ohjata valu, suurendama võistleja agressiivsust või siis lihtsalt andma täiendava energiasüsti. Treenerite olid sageli oma enda „salasegud” ja üldiselt kestis heroiini ja kokaiini kasutamine tulemuslikkuse suurendajaina kuni 1920ndateni, mil kanged narkootilised ained liikusid lõpuks retseptiravimite nimistusse. Alkoholiga rammu lisamine aga jätkus kohati kuni 1970ndate ja 80ndteni.
Brändi toore munaga
Alkohol oli üldtunnustatud spordijook tänu oma stimuleerivale toimele ja suurele suhkrusisaldusele, mida usuti olevat piisavaks lisaenergia allikaks. Suurim soosik oli šampus, kuna sellele omistati taastava ja värskendava joogi kuulsus. Ning kuna strühniini suurepärast toimet näriliste kõrvaldamisel polnud veel teaduslikult avastatud, siis usuti seda väikestes kogustes tarbituna olevat igati sobilikuks turgutuseks väsinud sportlasele. Vähemalt toona tundus kõik toimivat suurepäraselt. 1896. aastal – moodsate Olümpiamängude ava-aastal – kulistas Kreeka maratonijooksja Spiridon Louis kuus miili enne jooksu lõppu klaasikese konjakit ning sellest jõudu saanuna tuiskas raja lõpuni, võites kuldmedali. 1904. aasta St Louisis toimunud olümpiamaratonil pidid jooksjad taluma 35-kraadist kuumust ja üsnagi ebainimlikke rajatingimusi. Toonane kullavõitja Thomas Hicks lonksas oma võiduka teekonna vältel regulaarselt kokteile, mis sisaldasid brändit ja strühniini ning sulfaadilisandiga munavalget. 1908. aasta Chicago maratoni võitja, kojamehest jooksjaks muutunud Albert Corey kinnitas, et talle tagas võidu just nimelt piisavalt tihe šampanjadooside olemasolu. Ka legendaarse 1908. aasta olümpiamaratoni ajal manustas vähemalt teatud arv võistlejaid samamoodi kas alkoholi või siis strühniini sisaldavaid kokteile. Kindlasti kuulusid sinna ka kõik neli esimest finišijoone ületajat.
Tänu äsjasele rekordeid purustanud etteastele Bostoni maratoni võitjana, oli toonase Londoni olümpiamaratoni suursoosik kanadalane Tom Longboat. Kahjuks ei ületanud mees Londonis siiski finišijoont, ei esimesena ega üleüldse. Pärast sihikindlat rühkimist teisele kohale tõusnud 20-aastane Longboat langes tõenäoliselt kuumuse ohvriks. Umbes 17. jooksumiilil aeglustas ilmselt tõsises vedelikupuuduses ja kurnatud mees jooksu kõnniks. Lootuses lisaenergiat leida tühjendas ta pakutud šampuseklaasi. Veel kahe miili pärast langes ta kokku ning võistlus oli tema jaoks lõppenud.
Jätkub ajakirjas...