Armunäljas naised ahistasid jõuluvana

Kes veel ei tea, siis jõulude eel löön ma meie punase saani läikima, viksin oma punased kingad (täielik hitt igal aastal, kõik märkavad!), tõmban kuue selga, panen paruka-habeme pähe, prillid ette ja haaran kingikoti, et rõõmustada nii suuri kui väikeseid, kes Jõuluvana ootavad.

Jõuluvana näeb oma töös igasuguseid inimesi ja satub vahel ka üpris kummalistesse juhtumitesse. Siinkohal väike valik neist

Tellis mind miski IT firma. Üldiselt peole minnes olen ma alati heas tujus ja seda soovin ma ka teistes tekitada. Sisse minnes tuleb alati piire katsuda, et mis rahvas on ja milline on joobeseisund ning milliseid nalju tohib teha ning milliseid mitte.

See pidu oli veider. Omast arust ma nagu ilgelt tegin nalja ja üritasin, mis ma üritasin, aga no ei tõmmanud rahvast käima. Paar sellist naerupurtsatust tuli, aga ei rohkemat.

Ja teate selline asi tõmbab ka endal tuju nulli. Jagasin siis kingid ära ja tulin tulema. Mõtlesin, et kuidas sai nii pekki minna, et ma üldse nendega ei samastunud ja isegi päevapoliitilised naljad neid muigama ei pannud… Järgmisel päeval saime kirja, et see oli parim pidu ever ja Jõuluvana oli vinge to the max, nii naljakas ja äge ja superpuper. Ahah. Kust see nüüd siis tuli? Kuigi, järgmisel aastal nad mind ei tellinud. Äkki said ise ka aru, et IT-inimestele oleks vaja pigem „teineteisega suhtlemiseks ja õhtu edendamiseks“ anda pakk sassis juhtmeid või mõni kood kirjutada/lahendada.

„Aga ma juba lugesin sulle luuletust!“

Nagu te teate, siis Jõuluvanasid on ainult üks, eksole. Olen siis mina ühel perepeol ja kutsun kõva häälega sellise 6-7aastase poisi enda juurde. “Noh, kas sa mulle luuletust ka loed?” küsisin mina. Vastus oli aga pisut ootamatu. “Aga ma juba lugesin sulle koolis luuletuse, kas sa ei mäleta?” “Loomulikult mäletan!” kiitsin ma takka. “Noh, aga siis loeme koos seda!”

Siis oli küll korraks error ja ma ei osanud suurt midagi öelda. Õnneks on Jõuluvana vana mees ja lapsi palju ja sain kuidagi ära viilida, et tema ikka alustaks. Õnneks luges ta luuletust, mida ma teadsin ja sain temaga kaasa lugeda.

Habe ja juuksed jäid maha

Intsident leidis aset ühes lasteaias. Nimelt olin ma seal eelneval õhtul teinud Jõuluvana ja pärast seda niisked (sest ma ikkagi higistan seal all ja on kuramuse palav) asjad radika peale kuivama pannud. Üldiselt on mul selline kohver, kuhu ma kõik asjad kokku panen, et siis hea kaasa haarata ja peole minna, kuid seekord läks kuidagi kiireks ja ma ei kontrollinud kõike üle.

Olles lasteaias, peo alguseni oli umbes kümme minutit, kui ma avastasin, et mul on kaasas kuub, prillid ja müts, kuid puudu on habe ja juuksed. Paanika oli suur. Helistasin kohe sõbrale ja ütlesin, et sõida minu juurde ja võta habe/juuksed ja too mulle. Kuid kell oli 17.05 ja siis on liikluses tipptund. Mis tähendab, et tal läheb vähemalt 30 minutit, et minuni jõuda.

Oluline on mainida, et see oli lasteaiarühm, kellel oli viimast aastat Jõuluvana, ehk siis nad läksid kooli. Ma tundsin erilisi süümepiinu selle pärast, et kas tõesti minu lohakusest jääb neil Jõuluvana nägemata. Kuid kuidas ma siis olukorra lahendasin?

Õnneks oli mul seljas punane T-särk, mustad püksid ja jõuluteemalised sokid. Kiirelt keerasin teksad poole põlve, venitasin sokid kõrgeks, müts pähe ja läksin saali sisse kui päkapikk. Uksel olles ütlesin, et Jõuluvana jäi saaniga lumme kinni, aga loodame, et ta siiski tuleb, kuid meie saame oma peoga alustada ja päkapikk kuulab hea meelega teie laule. Ja polnudki midagi. Istusin sinna kus Jõuluvana istub ja asusin lastega laulma/tantsima.

Õnneks saabus sõber ja näitas mulle oma nägu ukse vahelt. Siis ütlesin kõva häälega, et ma lähen vaatan, kas Jõuluvana on saaniga juba lumest välja saanud. Hüppasin teise ruumi, kiirelt kuub selga, kingad jalga, habe juuksed pähe ja Jõuluvana oligi olemas. Huhh – olukord lahenenud ja lapsed said oma Jõuluvana.

Kusjuures lasteaia õpetajad ja ka lapsevanemad ei saanud midagi aru ja arvasid, et nii pidigi olema. Et noh olen natuke päkapikk ja siis vahetan end ringi. Et lastel oleks lõbusam. Kuigi jah, tegelikult oli situatsioon hoopis midagi muud.

„Madis, sina või?“

Ühel perepeol olles ja kinke jagades kuulsin uksekella ja sain aru, et rahvast tuleb juurde.

Mina jagasin samal ajal kinke ja kuulasin luuletusi, kui kaks inimest lisandus. Kuulsin enne taamal, et „Madis tuli!“ ja kui mees oma pojaga tuppa astus, oli mul hea hüüatada – „Madis, sina või? Juba nii suureks kasvanud, alles ma mäletan kui olid pisike poisiklutt ja laua all pudrukausist sõid!“ Kõik olid hämmingus, eriti tema pisikene poeg. Aga õhtu jätkus omasoodu, kinke jagades ja luuletusi kuulates.

Kui hakkasin ära minema, küsis mind kutsunud naine, et aa, tunned Madist? Ma mingi, ei-ei, aga asja iva oligi olnud selles, et ta oli väiksena jõuluõhtul pudrukausiga laua all olnud ja et kuidas ma ta nime teadsin. Aga Jõuluvana ju teabki kõiki.

Million dollar party

Tegemist oli ühe megarikka perega, kes broneerisid mu suhteliselt hilja ja kuna nad elasid linnast väljas, olin täiega kahe vahel, kas võtta veel see tellimus või ei. Siis pakkusid nad mulle topelttasu. Kohale jõudes tuli pereisa välja ja aitas mul kingitused, mis garaažis ootasid, tuppa tassida.

Ja juba õues olles nägin ma, mis kingitustega tegemist on. Teate, ma arvan, et ma pole oma elu sees ka nii palju raha teeninud, kui seal ühel õhtul kingitustele oli kulutatud. See oli minu jaoks lihtsalt hämmastav ja šokeeriv. Ei olnud luksusbrändi mida poleks kingitud. Louis Vuitton, Chanel, Armani, Dior, Burberry, Hermes jne jne jne.

Ja need ei olnud mingi suvalised lõhnaõlid või dušigeelid, vaid reaalselt käekotid, rahakotid, lipsud, kleidid, püksirihmad, kodusisustus jne jne jne. See pidu oli lihtsalt nii luksuslik. Loomulikult kingiti ka šampanjat mille pudel maksab poes 150€. Ja neid pudeleid oli seal vist tükki 10. Naistele kingit Tiffany ehteid, mis olid ilmselgelt valgest kullast ja teemantitega kaunistatud.

Küpsed pereemad, kellel pole mehi (kodus)

Ükskord kutsuti mind naiste peole. Ma ei saanudki aru, kas see oli mingi sõbrannade kokkutulek enne jõule või mingi firmakas või kas neil olid mehed kodus või ei. Jõukad nad igaljuhul olid.

Minu ülesandeks oligi neile natuke nalja teha ja siis paar kingitust jagada, mis olid pigem sellised sümboolsed kui erilise väärtusega. Daamid oli juba ka natukene vahuveini rüübanud (noh, nii tükki neli) ja tuju oli hea, mis teeb minu elu palju kergemaks, sest siis on inimesed vabad ja naljadele vastuvõtlikumad. Kui kingid jaotatud, mõtlesin et ma siis nüüd hakkan sättima, kuid enne küsisin viisakusest, et kas keegi kena neiu tahab Jõuluvana sülle istuda ja pilti teha.

See lause oli paha, sest siis hakkas kõik minema allamäge (vist). Need daamid muutusid ikka eriti lähedaseks ja lihtsast pildistamisest sai midagi enamat, kui tavaline jõulupidu. Ei heidutanud daame ka see, kui ma ütlesin, et ma pean koju minema, sest Jõulumemm ootab (vihjates sellele, et mul on kodus naine) aga nemad arvasid, et see on osa minu “showst” ja ei teinud väljagi.

Ei olnud minu kehal kohta, kus mõne daami käsi poleks käinud ja eriti kippus see käsi sinna kuue alla, mida saatsid sõnad: “näita meile, mis sa siin all peidad,” ja “oi, sul on ju nii palav, võta omal riideid vähemaks ja las me jahutame sind.”

Lõpuks langes üks naine mulle kaela ja ütles, et kui ma olen oma ringikäigu lõpetanud, siis ootab ta mind tagasi, sest tal on mulle üks kingitus. Minema ma sealt sain ja tagasi ma enam ei läinud, vaid jätsin daamid isekeskis edasi lõbutsema.

Vene maffia

Tihtipeale peetakse jõulupidusid just vanalinnas ja see on minu jaoks ka üks raskemaid piirkondi kus Jõuluvana teha. Auto tuleb kuhugi kaugele parkida ja täis kostüümis pean ma mööda vanalinna tutsama. Ükskord olen peaaegu langenud ka röövi ohvriks (varem kirjutasin).

Ma olin varem ka selle kliendiga kokku puutunud ja ütlesin talle, et kui on võimalik, siis palun saada mulle keegi mees vastu, et igaks juhuks või nii. Kokkulepe oli, et kui ma hakkan vanalinna jõudma, siis ma helistan ja mulle saadetakse see „turva“ alla. Oh, sa poiss, mis turvad need veel olid.

Alguses kartsin ma ka ise autost välja minna, arvates on no raudselt saan peksa. Mulle saadeti siis vastu kaks venekeelt kõnelevat meest. Seljas nahktagid, kaelas pöidlajämedused kuldketid. Mehed ise olid muidugi mingi kaks meetrit pikad ja vähemalt kaks minu laiust. No kas ei tekita teis hirmu? Aga olgem ausad, ma ei ole ennast elu sees nii turvaliselt tundnud kui siis nende kahe mehe vahel peopaika kõndides. Kujutan ette, et ka kõrvalt vaatajale oli see kentsakas vaatepilt. Aga mehed olid tõesti väga toredad ja sõbralikud ning pidu läks superhästi. Pärast eskorditi mind ka tagasi auto juurde.