Atlantise imed
Egiptuses tekkis 3000. aasta paiku eKr kõrgkultuur, tekkis järsku, lausa üleöö, ja nii–öelda täiesti “tühjale” kohale. Taolist anomaalset arengumustrit aga ajaloos üldiselt ei tunta ja see annab aluse väita, et dünastiate–eelses Egiptuses pidi eksisteerima mingi aegade hämarusse kadunud kõrgkultuur.
Sellele lisaks on nüüd üha rohkem andmeid sellegi kohta, et püramiidid ja nii mõnedki teised ehitised on rohkem kui 10 000 aastat vanad ning ka müütide uurimisel tuleb päevavalgele üha rohkem vastavaid pidepunkte .Terve rida sellealaseid asjalikke uurimistöid viitab aga ei mujale kui Atlantisele.
Teatavasti sai Euroopa Atlantisest teada Platoni (427–347 eKr) tööde põhjal, kes omakorda toetub Soloni (640–560 eKr) poolt kirjapandule (Soloni info pärineb Egiptuse preestritelt). Ja tegelikult ei piirdu see temaatika ainult Egiptusega, vaid hõlmab erinevaid paiku ja rahvaid kogu maailmas. Aegade jooksul Atlantisest kirjutatud teoste arv ulatub tuhandetesse.
Ühe teooria kohaselt oli Atlantise kunagine asukoht Antarktika mandril. Selle kohta on leitud ka tõendeid, et elu oli Antarktika mandril võimalik.
Taimed annavad elust aimu
Umbes 260 000 aastat tagasi kasvasid Antarktises sooja kliimaga kohanenud heitlehelised puud (seda järeldasid paleobotaanikud, kes uurisid Transantarktika mäestikus umbes 500 miili lõunapoolusest põhja pool asuvalt Achernani mäelt 7000 jala (2135m) kõrguselt leitud fossiilseid puutüvesid “Discover the World of Science Magazine”, veebruar 1993, lk 17 )
Teadlased on teinud kindlaks, et enne eotseeni (60 miljonit aastat tagasi) ei esinenud Antarktika mandril mitte kunagi jääaega ja seal valitses rikkaliku taimestikuga soe kliima.
Antarktika uurija admiral Byrd kommenteerib: ”Siit, maailma kõige lõunapoolsemalt teadaolevalt mäelt (Mount Weaver, 200 miili lõunapoolusest) leiti veenvad tõendid, et Antarktikas valitses kunagi mõõdukas või isegi subtroopiline kliima.”
Nõukogude teadlased leidsid tõendeid, et varases tertsiaaris (või paleotseenis või eotseenis) eksisteeris mujalgi Antarktises troopiline floora (Grahami maa), ning seda on kinnitanud ka briti geoloogid.
25. detsembril 1990.a. töötasid geoloogid B. McKelvey ja D.Harwood Antarktises 1830 meetri kõrgusel merepinnast ja 250 miili (400 kilomeetri) kaugusel lõunapoolusest ning avastasid seal 2 kuni 3 miljonit aastat tagasi lõunaalade rannikuvööndis kasvanud fossiilseid heitlehelisi metsi.
1986. a avastatud fossiilsed puud ja taimed kinnitavad, et Antarktika pidi kaks ja pool miljonit aastat tagasi olema jäävaba; edasised uuringud näitasid, et mõned selle mandri osad polnud veel 100 000 aastat tagasi jää all.
Admiral Byrd’i ühe Antarktika ekspeditsiooni ajal Rossi mere põhjast saadud puusüdamikud tõendavad veenvalt, et selles Antarktika osas voolasid suured jõed umbes 4000 aasta paiku eKr. Illinoisi Ülikooli doktor Jack Haugh teatas peale puursüdamiku N–5 uurimist, et kõnealune piirkond oli jäävaba ajavahemikus 15 000 kuni 6000 aastat tagasi.
Mõned seniteadmata tegurid
Oronteus Finaeuse maakaart kirjeldab täpselt Rossi merd, nagu see võis välja näha jäävabal ajal, ning lisaks sellele on sinna kantud ka Antarktise mäeahelike järsud rannikualade mäed, mille nõlvadelt saavad alguse suured jõed. See kaart koostati 1531. aastal, ning nimetatud maakaarti põhjalikult uurinud USA New Hampshire Keene College’ i teaduse ajaloo õppejõud Charles Hapgood ja USA Massachussettsi Tehnoloogiainstituudi doktor Richard Strachan jõudsid järeldusele, et see on kokku pandud mitme juba tunduvalt varem eksisteerinud kaardi alusel, ning et see maakaart on nii jahmatavalt täpne, mis lausa eeldab aerofotode kasutamist.“ USA Westoveri Õhujõudude Baasi kartograafiaosakonna 8. tehnikaluure sektori ülem Lorenzo Burroughs korraldas Oronteus Finaeuse kaardile eriti põhjaliku ekspertiisi ja jõudis järeldusele, et”..mõni selle aluseks olnud allikkaart koostati meetodil, mis sarnaneb tänapäeva pseudokoonilise kartograafilise projektsiooniga, mis eeldab põhjalikke matemaatikateadmisi, ja seda ka sfäärilise trigonomeetria valdkonnas.
Bouache’i maakaart kujutab täpselt Antarktise jääalust topograafiat (18. sajandi prantsuse geograaf Philippe Bouache avaldas oma kaardi ammu enne seda kui Antarktika manner üldse avastati; nimetatud kaardi uurimise käigus avastati, et see näib põhinevat veelgi vanematel aluskaartidel kui need, mis olid Oronteus Finaeuse ja 16. sajandi kuulsaima kartograafi Mercatori käsutuses, võimalik, et isegi aastatuhandeid vanemad; tema kaardil on kogu Antarktika mandrit hõlmav jääalune topograafia väga täpne, kusjuures peab ära märkima, et tänapäeva teadusel puudusid kuni 1958. aastani täpsemad andmed selle kohta).
Siis aga mõjutas mingi erakordne faktor kliimat. Vastavate uurimistööde alusel on põhjust arvata, et algselt ei asunud Antarktika manner lõunapooluse piirkonnas ning liikus oma praegusesse asukohta hiljem, kuigi me ei tea täpselt seda, mis nimelt põhjustas mandri asukohamuutuse – kas maakoore nihkumine, mandrite triivimine või mingi muu seni teadmata tegur.
Lisaks Egiptuse Giza püramiididele leidub üle kogu maailma teisigi mõistatuslikke rajatisi, milliste ehitamine ka tänapäeva tehnilisi vahendeid kasutades näib osutuvat ülejõu käivaks ülesandeks. Samuti leidub haruldasi ideid ja vaimseid aardeid, ning kõik see lubab väita, et kunagi ammu enne meid pidid eksisteerima Maa peal kõrgtsivilisatsioonid. Ja kui väidetakse, et Giza püramiidid Egiptuses ehitati vaarao käsul primitiivsete tööriistadega varustatud orjade massi poolt, kusjuures lisaks kõigele säilitati nii üksikute detailide kokku liitmisel kui ka kogu rajatise proportsioonide osas lausa fantastiline täpsus, siis on sellise hinnangu andjal küll midagi olulist kahe silma vahele jäänud ning näib vaid domineerivat põhimõtteline soov kujutada tänapäevast euroopalikku tsivilisatsiooni kogu inimarengu tipuna. Arvan, et illustratsiooniks selle teema juurde, ning samuti mõtlemisaineks, on sobiv ära tuua üks lõik Ameerika varase koloniaalaja tuntud krooniku Garcilaso de la Vega kirjapandust: ”Keegi inkade valitseja käskis tuua mõne miili kauguselt üheainsa kivirahnu, et sobitada see iidse Sacsahuamani kindluse kivimüüri (iga kivi selles müüris kaalub üle saja tonni). Rohkem kui 20 000 indiaanlast lohistasid kivirahnu üle mägede, vaheldumisi üles ronides ja alla laskudes, kuni ühes kohas pääses see neil käest lahti ja veeres kuristikku, litsudes enne sinna kukkumist rohkem kui 3000 indiaanlast surnuks…” Seega ebaõnnestus üritus täielikult juba enne seda, kui müürini üldse jõutigi.
Näib tõenäoline, et Atlantise katastroofi üle elanud elanikud rajasid kolooniad Lõuna–Ameerikas, Egiptuses ja Lõuna–Iraagis. Ka pärimused viitavad sellele, et katastroofist pääsenud liikusid samades suundades. Ja kui umbes 10000 aastat eKr leidis aset viimane ja lõplik katastroof ( Atlantisega seoses räägitakse veel vähemalt kahest sellele eelnenud väiksema ulatusega katastroofist), siis ilmselt jäidki peale seda needsamad kolooniad teadmiste ja traditsioonide edasikandjateks.
Kultuse põhiolemus jääb
Niisiis on meil kogutud materjali põhjal võimalik öelda, et toimus suureulatuslik katastroof. Ja ükskõik, kas see tulenes asteroidi löögist, maakoore nihkumisest või või mingist muust kosmilisest või geoloogilisest põhjusest, saame me eeldada järgmist sündmuste käiku: massiline häving toimub kogu maailma ulatuses, ellu jääb suhteliselt väike arv inimesi, kelledest enamus langeb kiiresti tagasi barbaarsusse. Ellujäänute hulgas aga leidub käputäis selliseid, kes on hästi organiseeritud ja ettenägelikud ning kes pühendavad ennast kõige selle päästmisele, mida nende käsutuses olevatest teadmistest annab päästa, et pärandada kõik see tulevastele põlvedele. Erinevaid infokandjaid kasutades kodeerivad nad oma teadmised müütidesse, maakartidesse, rajatistesse, kalendrisüsteemidesse ning arvude sümboolikasse. Niisuguses olukorras näib olevat võimalik, et püsima saab jääda kultuse põhiolemus, mida see sihikindlate inimeste tuumik edasi kannab, pidades seejuures silmas eesmärki pärandada kõik need teadmised mõnele kaugele tsivilisatsioonile tulevikus. Kui niimoodi tehti, siis on kerge mõista, et selliseid kultuurikandjaid on võimalik kirjeldada umbes samamoodi kui Egiptuse tarkusejumalat Thoth’i, kelle kohta öeldi, et tarkusejumal Thoth mõistis taevaseid saladusi ning talletas nende olemuse pühadesse raamatutesse, mis ta seejärel Maa peal ära peitis, lootes, et tulevased sugupõlved need üles otsivad. Kuid leida suudavad neid aga ainult sellised inimesed, kes seda täielikult väärt on.
Mis on aga Thoth’i pühad raamatud? Seda me täpselt ei tea, kuid on alust oletada, et sinna hulka võivad kuuluda ka sakraalehitised (näiteks püramiidid, Sfinks, templid) ning müütidesse peidetud sõnumid.
Ajaloolane Josephus (esimene sajand) kirjutab veeuputuse–eelses maailmas õnnelikult elanud tarkadest ja rikastest asukatest, kes…..”leiutasid ka niisugust iselaadset tarkust, mis on seotud taevakehade ja nende liikumise korraga. Ja selleks, et nende teadmised kaotsi ei läheks – Aadam oli ennustanud, et ükskord hävitab maailma kohutav tuli, teine kord aga hirmsa jõuga voolav tulvavesi – ehitasid nad kaks sammast, ühe tellistest ja teise kividest. Nad kirjutasid nende sammaste peale kõik oma teadmised üles, ning kui tellistest sammas juhtub veeuputuse ajal hävima, siis jääb kivisammas püsima ning inimkond saab sealt jälle tarkust teada…”
Oxfordi astronoom John Greaves külastas 17. sajandil Egiptust ja kogus pärimusi, mis seostasid Giza püramiidide ehitamise veeuputuse eelse valitsejaga. Pärimused räägivad: “…Juhtus nii, et ta nägi unes, nagu oleks kogu Maa kummuli pöördunud, kõik inimesed lamasid näoli maas ja tähed langesid alla, põrgates seejuures kohutava mürinaga üksteise vastu. Ja ta ärkas suure hirmuga üles ja kutsus kõigi Egiptuse provintside ülempreestrid kokku. Ta rääkis neile kogu loo, ja nad mõõtsid tähtede kõrgust, ennustasid selle põhjal tulevikku ja ütlesid, et veeuputus on tulemas. “Kas see jõuab ka meie maale?” küsis valitseja. Nad kinnitasid seda, ja et häving tabab ka neid. Hukatuseni oli jäänud veel mõni aasta ja valitseja käskis selle aja jooksul ehitada püramiidid. Ja ta raius nendesse kõik selle, mida targad mehed rääkisid, ning mis sügavates teadustes väärtuslikku peitus, ja need teadused olid astroloogia, aritmeetika, geomeetria ja füüsika. Kõike seda suudavad mõista need, kes tunnevad niisuguseid numbreid ja kirjatähtede keelt…”
Mehhiko ja Guatemaala muistsete quiche–maajade pühas raamatus “Popol Vuh” räägitakse “...inimkonna mineviku suurest saladusest, ammu unustatud kuldsest ajastust, mil kõik oli võimalik – teadusliku arengu ja hariduse võluajast, mil esimesed inimesed, kellele oli kingitud avar mõistus, mitte ainult mõõtsid Maa ümarat palet, vaid uurisid ka taevavõlvi nelja punkti. Neil õnnestus näha ja ka mõista kõike seda, mis maailmas peidus on, ning see kutsus esile jumalate viha ning kättemaksu. Taeva süda puhus udu esimeste inimeste silmisse ja nii hävis kogu nende tarkus ja nende teadmised, ning nad ei mäletanud selle juurtest ega algusest enam midagi…”
Kui aeg on käes...
India pärimuste ja müütide hulgas, “puraanade” ülemaailmse veeuputuse versioonis, hoiatab kalajumal Višnu lühikest aega enne voogude vallandumist oma inimesest soosikut, et ta “...peab peitma pühakirjad ohutusse paika, et kaitsta veeuputuse eelsete rasside teadmisi hävingu eest..”
Esimeste eurooplastena Hiinat külastanud jesuiidi õpetlastel avanes võimalus tutvuda keiserlikus raamatukogus oleva väga mahuka (4320 köidet) teosega, milles pidid peituma kõik järglastele pärandatud muistsed teadmised. Selles ramatus leidus ka pärimusi tagajärgedest, mida tõi inimkonnale kaasa nende mäss kõrgete jumalate vastu, mille tagajärjel "...kogu Universiumi süsteem läks korrast ära, planeedid muutsid oma rada taevavõlvil, taevas vajus põhja poole madalamale kaldu, Päike, Kuu ja tähed hakkasid liikuma mööda uusi teid; Maakera lagunes tükkideks ja selle põues peitunud veed tormasid kohutava jõuga välja ning ujutasid kogu Maa üle..”
Antiik–Kreeka suulistes pärimustes, mis Hesiodos 8. sajandil eKr. kokku kogus ja kirja pani, räägitakse, et Maa peal on enne meid elanud juba neli inimrassi, iga järgnev on eelnevast madalamal tasemel, ning määratud tunnil hukkub iga rass mingi geoloogilise kataklüsmi tagajärjel: “...esimene on kuldrass, kes elas jumalate kombel, vabana valudest, murest ja kurbusest; nad lõbutsesid lärmakalt lõpmatutel pidudel; aga kui nende aeg täis sai, siis vajus see kuldne rass peajumal Zeusi käsul maa sügavustesse. Neile järgnes hõberass, siis pronksrass ja seejärel kangelaste rass, ning praegusel ajastul asustavad Maad raudrassi esindajad.
Tõendid tunnistavad
Kogutud tõendite hulk ja veenvus võimaldavad piisava kindlusega väita, et tänapäeva tsivilisatsioon pole mitte midagi erilist ega unikaalset ja juba kauges minevikus eksisteerisid Maa peal kõrgelt arenenud inimühiskonnad. Nende poolt kodeeritud sõnumist paistab välja kaks peamist külge: esiteks teatada meile, et kunagi ammu enne meid eksisteerisid suurte teadmistega kõrgtsivilisatsioonid, ja teiseks juhtida meie tähelepanu sellele, et globaalsed katastroofid on meie planeedi elu lahutamatuks osaks