Bandiitide kalmistul puhkavad ka Eesti eest võidelnud metsavennad

Nõukogude Eestis maeti ühele kalmistule nii hukatud kriminaalid kui ka vabadusvõitlejad.

Seal puhkavad nad kõrvuti tänaseni, viimase rahula nimeks on aga endiselt bandiitide kalmistu – täpselt nii, nagu nõukogude ametnikud selle kunagi nimetasid.
Kuidas on lood jumalaga, on keeruline öelda. Inimeste poolt on see paik aga hüljatud – seal ei süüdata küünlaid hingedepäeval, ammugi mitte Eesti Vabariigi ajalooga seotud tähtsatel päevadel.
ENSV ajal oli selle paiga näol tegemist riikliku saladusega, millest vastavalt üleliidulisele vanglaeeskirjale pidi vaikima.
90ndate algul püstitati sinna puust rist ning raidkivi kirjaga „Andke andeks ka nende patud”.

Viimane surmamõistetu
Samale kalmistule on maetud ka viimane Eestis hukatud surmamõistetu – mõrvar Rein Oruste, kelle surmaotsus täide 21. septembril 1991.
1965. aastal sündinud Oruste paturegister oli pikk: kokku 18 kuritegu, nende hulgas kaks mõrva.
Prokurör Felix Saarevet, kelle allkiri oli surmaotsusel, on ka hiljem öelnud, et pidas otsust õigeks – sellises olukorras tuleb mõelda pigem ohvritele kui kurjategija elu väärtusele.
Hoopis teist meelt on olnud Patarei vangla surmamõistetute osakonnas Rein Oruste naaberkongis karistust kandnud aserbaidžaani rahvusest Mihhail Talõshanov. Ka tema ootas mahalaskmist, kuid pääses sisuliselt jumaliku ime läbi: vanglas apostliku õigeusu omaks võtnud mees sai armuandmispalve juurde preestri soovitusel. Toonane president Arnold Rüütel otsustas talle armu anda.
Oma raamatus „Surmamõistetu märkmed”, mille Talõshanov kirjutas pseudonüümi Mihail Lihoi kasutades, meenutab ta Orustet kui suurepärast sõpra ning hindamatut toetajat. Meeste omavaheliste vestluste kirjeldusest ilmneb ka, et Oruste kahetses toimepandud kuritegusid kogu südamest ning püüdis omalt poolt teha kõik, et vanglas olla parem inimene, kui ta vabaduses oli olnud.
Kuigi Patarei vangla – nagu kogu nõukogude karistussüsteem – oli äärmuseni jõhker, leidus ka selle töötajate hulgas häid inimesi. Nii näiteks on Talõshanov meenutanud naisvalvurit, kes surmamõistetutele Piiblist rääkis ning lausa Puškini ja Filareti luulet luges.
Surmaotsuse täideviimine seevastu käis jõhkralt ning inimväärikust eirates. Teada oli, et viimase asjana viidi hukatav justkui sauna, kuid enne saunaust suunati surmaotsuse täideviimise tuppa. Seega ei teadnud ükski sauna viidav mees, kas täna saab pesta või lastakse hoopis maha.

Samal kalmistul ka vabadusvõitlejad
Ent nagu öeldud, Rein Oruste ja teised bandiidid pole selle kalmistu ainsad maetud.
Tagasihoidliku märke taga, et nõukogude ajal algul maeti sinna ka poliitilisi kurjategijaid, on tegelikult tõsiasi, et seal puhkavad arvestatavad Eesti vabadusvõitlejad, meie metsavennad.
Üks kuulsamaid neist on Ants Kaljurand, keda vaenlased tituleerisid hirmu ja lugupidamisega nimega „Hirmus Ants”.
Ants Kaljurand ehk "Hirmus Ants" (20. oktoober 1917 Tallinn – 13. märts 1951) oli üks tuntumaid Lääne- ja Pärnumaa metsavendi.
Teise maailmasõja eel töötas ta sulasena Pärnumaal Soontagana valla taludes. Ta oli Kaitseliidu liige ning osales metsavennana 1941. a Pärnu- ja Läänemaal võitlustes Nõukogude vägede vastu.
Saksa okupatsiooni ajal astus Omakaitsesse. Aastatel 1942–1944 osales vabatahtliku rindesõdurina Saksamaa poolel võitlustes Nõukogude Liidu vastu. Langes 1944. aasta sügisel Saaremaal Nõukogude vägede kätte vangi, kuid põgenes sama aasta detsembris ning koondas enda ümber ühe kardetuma metsavendade salga. 24. juunil 1949 langes reetmise läbi Nõukogude okupatsioonivõimude kätte vangi. Hukati sõjaväetribunali otsuse põhjal koos oma kaaslaste Arved Pildi ja Juhan Metsäärega 13. märtsil 1951.

Hirmus Ants oli legend ka pärast surma
Mälestuste kohaselt polnud Hirmus Ants üldse nii hirmus – paljud lood ta kuritegudest ning nõukogude kõrtsides ülbamas käimisest on tegelikult legendid.
Muide, viimased ei kadunud ka pärast Antsu surma. Veel 1955. aastast – neli aastat pärast mehe hukkamist – pärineb järgmine lugu: julgeoleku operatiivgrupp leidis ühest Viljandimaa äsja vallutatud metsavennapunkrist kummikute jäänused ja ehtsas Antsu stiilis ülbe kirja paberil: “Siin püüdsid kaks nädalat kala ja niitsid heina Hirmus Hans, Holli Paaba ja Jüri Rumm. Pätid, arvestage, teie surm tuleb kõuemürinaga. 1955. aasta. Hansult teile ka kingitus – 1 paar saapaid.”
10. juulil 2011 avati Pärnumaal Koonga vallas Mihkli kiriku juures kaitseliidu Pärnumaa maleva algatusel Ants Kaljuranna mälestuskivi.