Eesti ja maailm 1918. aasta veebruaris (I)

Järgmisel nädalal, 24. veebruaril saab Eesti Vabariik 100aastaseks. Meie iseseisvus kuulutati kõigepealt välja 23. veebruaril 1918. aastal Pärnus ja seejärel teistes Eesti linnades, sealhulgas 24. veebruaril Tallinnas. Kuid millest kirjutasid Eesti ajalehed sada aastat tagasi peatselt iseseisvuva riigi kohta? Ja millised teemad pälvisid tähelepanu laiast maailmast?

Millest kirjutati reedel, 22. veebruaril 1918 Eesti kohta?
Selle kuupäeva peateemaks oli ühe okupatsioonivõimu asendumine teisega. Ajalehtedes räägiti sellest, et Eestimaa ja tema rahvas on sattunud kõige kurvemate ja ohtlikumate sündmuste keerisesse. “Saksa väed seisavad kodumaa väravate ees ja võivad lähipäevadel terve meie maa oma mõjuvõimuga üle ujutada. Suur Vene riik on võimetu selleks, et meid kaitsta. Enamlaste valitsus, kes tänini võimu oma käes hoidis, on põgenenud. Maa on ilma valitsusvõimuta, mis igasuguseid korratusi aitaks maha suruda. Igasuguseid kahtlasi inimesi leidub palju, kes praegust üleminekuhetke kõige kuritahtlikumalt on valmis tarvitama,” kirjutati ajalehtedes.
Kuna olukord oli ärev ka Tartus, siis oli Postimehes suures kirjas üleskutse: “Kaaskodanikud, külma verd ja rahu korra alahoidmiseks ja seisukorra päästmiseks! Ärgu usutagu kõiksugu kuulujutte, ärgu lastagu end eksitada ässitajatest ja segaduse sünnitajatest. Kuuldagu ainsa rahvaesinduse – meie linnavalitsuse – käskusid ja talitatagu vankumatult ainult nende järgi. Täielik enesevalitsemine ja ühine tahtmine kõikide julgeolekut kaitsta olgu nüüd ühiseks hüüdsõnaks.”
Postimees edastas, et eile õhtul kella 10 paiku tungis rühm Läti ja Eesti punakaartlasi Tartu vanglasse, kus nõuti kõigi vangide vabastamist. Kui vanglaülem keeldus seda tegemast, siis algas suur rüüstamine. Sissetungijates tunti ära palju kunagisi kurjategijaid, kellele vangla koridorid ja ruumid olid üsna tuttavad. Rünnaku tulemusel lasti vabadusse 158 vangi, kellest pooled oli lätlased, kes istusid kinni erinevate kuritegude ja varguste eest. Pärast vangide vabaks laskmist jätkus rüüstamine. Raha ja relvad rööviti, dokumendid ja raamatud pilluti põrandale laiali, osa ruumidest pandi ka põlema.
Veel teatati, et Saksa sõjavägi, mis koosnes peamiselt ratsaväelastest, on jõudnud Valka. Ajalehe teatel on meeleolu linnas rahulik, kuid rongide liikumine Valgast Tapa poole on siiski seisma jäänud.
Lõpuks andis Tartu linna toitluskomitee teada, millistest poodidest on võimalik talongide eest osta veebruarikuus kaerajahu.

Millest kirjutati 22. ­veebruaril välismaa kohta?
Välismaa uudistest on eeskätt juttu olukorrast Vene-Saksa rindel. Kuna relvarahu oli lõppenud, siis alustasid sakslased taas edasitungimist. Nad vallutasid ilma lahinguta Dvinski linna ja kindluse (tänapäevane Daugavpils) ning jätkasid liikumist Pihkva suunas. Ajalehtedes oletati, et kui sakslased liiguvad sama kiiresti kui esimesel päeval, siis on nad märtsi alguseks juba Pihkvas. Ka teistel suundadel pidavat sakslased jõudsalt edasi liikuma.
Seejuures selgitas Saksamaa sõjaväe ülemjuhataja, Baieri prints Leopold, et nende eesmärgiks pole mitte varanduse riisumine ja maa rüüstamine, vaid Venemaal normaalse riigikorra kehtestamine, sest bolševike võim on hirmuks kogu Euroopale.
Ajakirjanduses tõdeti, et Rootsi suhted Venemaaga on Soome pärast järjest halvenenud ja teravnenud. Rootslasi on eeskätt teinud vihaseks asjaolu, et Vene sõjavägi abistab Soome punast kaardiväge valgekaardi vastu. Seetõttu on Rootsis koguni nõudma hakatud, et rootslased peavad Soome sündmustesse sekkuma. Peterburi ajalehed olla avaldanud juba kuulujutte, et Rootsi valitsus on nõukogude valitsusele sõja kuulutanud, kuid see info ei vastanud siiski tõele. Seejuures on Rootsiga ühel meelel ka Saksamaa, kus samuti pannakse kokku väeüksust Soome saatmiseks.

Millest kirjutati laupäeval, 23. veebruaril Eesti kohta?
Ajakirjanduses avaldati Tartu linnapea Jaan Kriisa korraldused, mis puudutasid peamiselt avaliku korra kaitsmist linnas. Nii kehtestati komandanditund ja öisel ajal liikumine linnas kuulutati seadusvastaseks. Keelati ka rahvakogunemised, relvastatult tänavatele ilmumine, korrarikkumistele üleskutsumised.
Tallinnast jõudis ajalehtedesse aga uudis, et vangis viibinud parunid ja aadlikud ning teised baltisakslased olevat kibekiiresti rongile pandud ja Siberisse saadetud. Küüditamispäeva olid bolševikud kuulutanud piiramisseisukorraks, et keegi ei saaks nende tegevust takistada.
Samal ajal oli võim Tallinnas endiselt enamlaste käes, kuid nagu me teame, mitte enam kauaks. Punaste juht Jaan Anvelt oli veel kohal ja jagas käskusid. Mittekommunistidest eestlasi arreteeriti endiselt, kuigi enamlastel endil oli juba vesi ahjus. Samas polnud Tallinnaga raudteeühendust ja ka telegraaf töötas ebanormaalselt. Tallinna bolševike olukord oli nii kehv, et nad palusid koguni Tartust abi, kuid Tartu punased olid juba selleks ajaks jalga lasknud. Samas saadi teada, et sakslased olevat juba Virtsu jõudnud, raudteed pidi ülespoole liikunud ja Märjamaa vallutanud.
Vanemuise saalis korraldati Eesti sõjaväelaste koosolek, kuhu ärev aeg oli suure hulga inimesi kokku meelitanud. Kõnega esinenud ohvitser rõhutas, et praegune ajahetk on erakordselt tõsine ja keeruline. Ta märkis, et aeg kohustab kõiki inimesi, nii sõjaväelasi kui tavakodanikke endid ja kodumaad kaitsma. Tuleb luua kord, mis praegu täielikult puudub. Esineja hoiatas, et korralageduses võivad pihta hakata röövimised, põletamised ja vargused. Sakslaste saabumisel oleks sellistel juhtumitel väga kurvad tagajärjed. Seetõttu soovitati sõjaväelastel, kes tahavad avaliku korra kindlustamisel sõna sekka öelda, astuda palgalisse linnamiilitsasse, mille ülemaks oli hilisem tuntud poliitik ja riigimees Kaarel Eenpalu (Karl August Einbund). Kõige selle taustal võeti Tartus vastu otsus, et kõik linna meessoost 20-40-aastased kodanikud peavad 24. veebruari lõunaks ilmuma oma miilitsajaoskonda, et asuda täitma kohustuslikku miilitsakohustust.

Millest kirjutati 23. ­veebruaril välismaa kohta?
Venemaalt saabunud teate kohaselt on Rootsi laevastik vallutanud Ahvenamaa saarestiku Läänemeres. Ametliku info kohaselt olevat venelased märganud rootslasi liiga hilja ja ei suutnud enam tõsist vastupanu osutada. Mõned patareid olevat küll püüdnud tuld anda, kuid isikkoosseisu vähesuse tõttu polnud mõtet edasist võitlust jätkata. Rootslased võtsid venelased vangi ja relvitustasid nad. Arvatakse, et rootslased siirduvad edasi Soome rannikule ja saadavad oma laevastiku ka Soome sadamatesse. Botnia lahes asub küll Vene laevastik, kuid suure jää tõttu ei saa laevad liikuda. Arvatakse, et Turus ja Helsingis viibivad Vene laevad sõidavad Tallinnasse või Kroonlinna.
Peterburist jõudsid Eestisse uudised, et sakslased tungivad Vene rindel pidevalt edasi ja venelased muudkui taganevad. Seejuures toimub sakslaste edasirühkimine üsna ettevaatlikult: sakslased liiguvad edasi väikeste rühmadena, kuhu kuulub 100 kuni 200 meest.
Saksamaa sotsiaaldemokraadid soovivad sõda venelastega peatada ja rahu sõlmida. Nende ajaleht Vorwärts annab teada, et saksa töölisklass ei kavatse võimu vägivallaga enda kätte võtta, et sel viisil Venemaad aidata. Sotsid kinnitavad, et võimuhaaramine oleks tobe ja mõttetu, kuna läänerindel kestab sõda edasi.
Inglismaa valitsus aga võttis seisukoha, et sakslaste erakordselt halbu rahutingimusi saareriigis vastu ei võeta. Ajalehes The Daily Mail rõhutati, et sakslased eksivad, kui arvavad, et Inglismaal võib aset leida riigipööre või süveneb näljahäda. Midagi sellist ei saavat Inglismaal sündida.