Eesti olümpiakoondis sai eksamiga hakkama. Vaata sportlaste meeleolukat vastuvõttu!

Rio de Janeiro olümpiamängud on lõppenud ja koos sellega ka Eesti spordi neliaastaku lõpueksam.

Võib-olla on pisut karm hinnata kogu koondist ühe võistluse põhjal, aga eks koolis ole ju sama lugu: eksamihinne sõltub hetke teadmistest ja pingetaluvusest ning vastavalt sellele võid saada kehvema või parema hinde kui sa selles aines tegelikult väärt oled.
Kui loeme medaleid ehk siis üht pronksmedalit, kukkus Eesti koondis eksamil läbi. Sest viimati saadi halvem tulemus 20 aastat tagasi. Kui aga lugeda esikümnekohti, mis näitab meie tippspordi stabiilsust, saab panna hindeks „hea“.

Peapreemia Martin Kupperile
Pessimistid ütlevad julmalt: ainult medal loeb! Selle põhjal jagab Eesti riikide edetabelis 78.-87. kohta. Meiega koos on veel kolm Euroopa Liidu riiki: Austria, Soome ja Portugal. Kehvemad olid ehk medalita jäid Läti, Küpros ja Malta. Seega me lähinaabritest maha ei jäänud, sest Venemaaga niikuinii võrrelda ei saa. Ülemerenaaber Rootsi on ka alati eespool.
Sama nentis ajakirjanik Jaan Martinson Eesti Päevalehes, et ühtpidi oli Rio de Janeiro olümpia taasiseisvumise järgsel perioodil halvemuselt teine, aga teistpidi paremuselt teine. Esikümne kohti saime rohkem vaid iseseisvunud Eesti esimesel olümpial Barcelonas (1992).
Meenutame ka konkreetselt neid kohti: neljapaat 3., Martin Kupper ja epeevehklemise naiskond 4., Gerd Kanter ja Heiki Nabi 5., Ksenija Balta ja Rasmus Mägi 6., Mart Seim 7., Nikolai Novosjolov 8., Tanel Kangert 9. ja Irina Embrich 10. Nimetatutest ainult Seim ja võib-olla ka Embrich (kes aga hiilgavalt vehkles naiskonna eest!) oma ära ei teinud, neljapaat, Nabi ja Kanter said enam-vähem oodatud tulemuse, teised ületasid ennast.
Loo autor annaks Eesti koondise parima esituse tiitli Martin Kupperile. Esiteks, emotsionaalse poole pealt: korraks tekkis medalilootus, mis tol hetkel paljudele tundus isegi 99% kindel. Usuti, et vähemalt üks sakslastest, kes võisid veel ketta Kupperist kaugemale heita, ei suuda külma närvi säilitada. Aga suutsid!
Ometi keelduksin nimetamast Kupperi tulemust ebaõnneks. Kui vastased olid antud hetkel meisterlikumad, anname neile au! Polnud ju nii, et Kupper juhtis algu­sest peale, heitis stabiilselt ja jäi kõigest ilma. Teiseks oli Kupperi tulemus ja võitlusvaim suurepärane, vaid sentimeetreid jäi puudu isiklikust rekordist. Üleelamisi arvestades oli neljas koht taas „jama“ nagu ütles 24 aastat tagasi Kaido Kaaberma, kuid saavutuse mõttes suurepärane.
Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa hoidus mängude viimasel päeval ETV lühiusutluses selget hinnangut andmast ja väljendas seda mõttega „täpsem analüüs seisab veel ees“. Stuudios istunud sportlased Ksenija Balta ja Kaspar Taimsoo tõstsid samuti esile kohti esikümnes, kuid mõnevõrra ekslikult kasutasid väljendit „noor koondis“.
Eesti esikümne sportlastest on ju Tõnu Endrekson, Kanter, Novosjolov ja Embrich üle 35 aasta vanad, Allar Raja, Andrei Jämsä ja Nabi üle 30-aastased. Balta saab 30-aastaseks kahe kuu pärast ning Kangert ja Taimsoo poole aasta pärast. Tõsi, vähemalt vehklemine ja sõudmine on sellised alad, kus 35 pole veel mingi vanus. Muide, tänapäeva tüüpilise Eesti olümpiavõitja vanus on 30+-1, sellesse vahemikku jäävad võidu hetkel nii Erika Salumäe, Erki Nool, Kanter, Andrus Veerpalu kui ka Kristina Šmigun. Vaid Salumäe esimene ja Veerpalu teine olümpiavõit leidis aset muus vanuses.

Spordisõber jäi Eesti koondisega rahule
Nool, kes enne olümpiat pakkus Eestile neli medalit, ei eksinud tegelikult palju. Võimalus oli täpselt neljaks autasuks – Kupper jäi sellest ilma vastaste viimase katsega, Nabi ja epeenaiskond ühe võiduga. Nool rõhutas just nimelt nelja medali võimaluse reaalsust.
Kuid teeme kokkuvõtte hoopis tavalise spordifänni, pikka aega olümpiamänge suure huviga jälginud Urmase (59) silmade läbi. „Suures plaanis jäin Eesti koondise esinemisega rahule. Tuli küll ainult üks medal, aga vanasti oli olümpiaraamatutes ka punktiarvestus kas kuue või kaheksa parema koha põhjal ning sellega tõusnuks Eesti kõrgemale,“ sõnas Urmas ja lisas: „Aga eks neid koomikuid oli ka hulgas.“
Urmas tõstis esile Rasmus Mägi kuuendat kohta. „See oli meeldivaim üllatus. Vahel olen pessimist, sest elu on näidanud, et meie omad kipuvad tähtsal võistlusel pigem puusse panema. Ei uskunud ka Mägi finaalipääsu, aga ta ületas ennast! Kupper tegi muidugi ilusa show, kuid tema puhul oskasin finaalikohta oodata. Sõudjatelt lootsin vaikselt isegi rohkemat, kuid pronksiga tegid oma taseme ära,“ rääkis Urmas.
Eesti favoriitidest valmistasid Urmasele pettumuse Seim ja vehklejad. „Seimi puhul oli teatud osa meedial, kes puhus tema šansse üles. Kuid rebimine on mehel endiselt nõrk, seal ta annab ju teistele 20 kilo ette! Aga ootame, tõstmises võivad kaheksa aastaga veel tulemused kardinaalselt muutuda,“ vihjas Urmas dopingukontrollile. „Vehklemises vedasid kaks naist võistkonda alt. Minu arust ilmnes, et ikkagi läinuks Katrina Lehist vaja.“
Kuigi Urmas teab, et olümpianormi täitmise korral tuleks sportlane mängudele saata, tundus talle siiski, et teatud Eesti võistlejad olid Rios kohatäitjatena. „Tundus, et õed Luiged tegid seal rohkem show'd kui sporti,“ põrutas Urmas. „Meesmaratonijooksjad olid tublid ja pingutasid hea aja välja. Fost oli finišis nii läbi, et tema poleks küll pärast jooksu jõudnud sambat tantsida.“
„Kuid üldiselt olid sportlased tublid ja kindlasti palju tublimad kui televisioon, kes võistlusi edastas,“ ütles Urmas. „Mul on kindel arvamus, et erakanalile ei tohiks enam olümpiaprogrammi edastamist lubada. Otseülekandes reklaami näitamine ei kõlba. Vaatasin kergejõustikku TV3-st ainult seetõttu, et näha, kuidas Timo Tarve ja Margus Uba hakkama saavad. Nemad saidki, aga kanal ise mitte. Hiljem hakkasin reklaami vältimiseks kergejõustikku Soomest vaatama.“
ETV kapsaaeda pani Urmas olümpiapäeva kokkuvõtte raames kodustuudio jutusaate. „Televisioon peaks edastama eelkõige pilti,“ ütles Urmas. „Intervjuud Riost olid omal kohal, aga miks heietada laua ääres pikki arutelusid? Selline formaat kõlbab raadiosse, teles tuleks näidata võistlusi, mis sel ajal kestsid.“

Unistus „oma olümpiast“
Lõpetuseks meenutusi minevikust. Mäletan veel eredalt, kuidas 40 aastat tagasi elasin koolipoisina kaasa Montreali mängudele. Kõik tähtsamad sündmused pääsesid otsesaatesse, järgmise päeva hommikul sai näha teisi öiseid võistlusi. Nüüd klõpsad telerit ja otsid pilti arvutist, olümpia tundub laialivalguv. Enam ei suuda kõike haarata, pole nagu „minu olümpia“. Ei tea, kas põhjus on alade arvu suurenemises või olen ise vanaks jäänud...
Mis oli omal ajal miinus: pallimängude alagrupikohtumisi näidati kiirkokkuvõttena. Olin nooruses 100% spordiaustaja, igasugu kommentaarid, ülevaated ja poliitika jättis mind külmaks. Tahtsin näha ainult võistlust! 1980. aasta kevadel panin Tartu Ülikooli ühiselamu seinale plakati: „Maha Carter! Elagu XXII olümpiamängud!“ Mind ei huvitanud, et USA algatatud boikoti põhjus oli NSV Liidu vägede tungimine Afganistani. Mis see siia puutub? Olümpia on ju tähtsam! Veel rohkem pahameelt tegi aga NSV Liidu vastuboikott Los Angeleses.
Siiski on mõni asi praegu parem. Nüüd teevad olümpial kaasa kõik sportlased, kaasa arvatud NBA ja NHL-i staarid, jalgrattaprofid, tennise- ja golfimiljonärid. Veel 1980ndate aastateni kestnud amatöörlus oli tegelikult petlik – idabloki tippsportlased olid niikuinii profid, aga vastu tulid neile läänest tõelised amatöörid.
Golf oli Rios ainus ala, mis teatud osa proffe ei tõmmanud. Britt Rory McIlroy ütles, et ei kavatse olümpiagolfi isegi telerist vaadata. „Jälgin neid alasid, millel on tähtsust,“ teatas ta ülbelt. Tema kaasmaalane Justin Rose sõitis aga kohale ja võitis kulla. „Tahan, et mind kunagi meenutatakse nii: Justin Rose, paljude suurturniiride võitja ja olümpiakuld,“ sõnas Rose enne mänge. Nüüd ongi see võimalik...