Endine prokurör: "Tapatöö tuli sooritada ikka isikliku relvaga!"
1961. aastani kehtis NSV Liidus Vene NFSV 1926. a kriminaalkoodeks. 1960. aastal tegi Hruštšov üleliidulised alused ning nende järgi töötasid kõik liiduvabariigid endile välja oma koodeksid, milles oli küllalt erimeelsusi – eriti karistusmäärades.
Kuni 1961. aastani oli ükskõik, kas tapsid inimese relvaga, noaga, kirvega või oma isikliku autoga. Karistada said ikka KrK § 136 järgi. Kui aga tapsid või vigastasid inimest riigi või ühiskonna autoga, siis olid bandiit ning karistada said § 59³ v lg 1 või otsese tahtluse puhul lg 2 järgi. Muidugi tuli inimeste tahtlikku tapmist riigi autoga väga harva ette.
Mina isiklikult vormistasin ainult ühe sellise. Keila lähedal, kuhu olid Tallinnast šefid tulnud põllumajandust abistama. Teatud momendil jõid abistajad viina ja üks noormees võttis kolhoosi veoauto „Molotov“ ning läks sõitma. Tuli vastu hobuvanker nelja inimesega. Noormees püüdis neile otsa ajada, kuid hobune tegi järsu liigutuse ja üritus lõppes ainult vankri tagumise vasaku nurga lõhkumisega.
Edasi jõudis „Molotov“ järgi ees samas suunas liikuvale hobuvankrile, millel istus ainult üks vanem mees. Noormees sõitis vankrile tagant peale. Vanker purunes, hobune põgenes esimese rattapaariga. Tagumine rattapaar purunes, vanur kukkus teele. Noormees sõitis vanurist üle, pani sisse tagumise käigu ja tagurdas uuesti inimesele peale. Ja nii veel mitu korda. Ilmselt püüdis ta vanuri keha pressida vaibakujuliseks. Ja see tal ka õnnestus.
Pärast inimvaiba valmistamist pöördus noormees baasidesse tagasi. Jõudnud ööbimiskohta, proovis ta sõita üle maapeale ehitatud keldrikatuse, kuid see ei tahtnud õnnestuda vaatamata korduvatele katsetele. Ühel momendil, kui auto esirattad olid juba keldrikatuse harjal, kargas keegi kolhoosnik auto astmelauale ja rebis auto süütevõtme ära. Edasi tuli töölis-talupoegade miilits ja viivitamatu arreteerimine, sest „vaip“ oli juba leitud. Rahvakohus hindas bandiidi tegevust kümne aastase vabadusekaotusega. Mina isiklikult oleksin hinnanud seda vähemalt 25+5 aastaga.
Pisivarguse eest ränk karistus
Stalini võimutsemise ajal olid karistusmäärad tugevad. Kõik kriminaalkurjategijad olid klassivaenlased ja nende vastupanu nõukogude korrale ägenes pidevalt. Umbes nii, kui ajate tühjas ruumis rotti taga ja kui ta näeb, et pole enam kuhugi pääsu, siis tormab ta inimesele kallale.
Stalini korraldusel anti 4. juunil 1947. a välja kaks seadlust. „Võitluse tugevdamisest riigi- ja ühiskonna vara riisumise eest“ ja „Isikliku omandi kaitse tugevdamisest.“ Esimesel oli karistuse alammääraks seitse aastat ja teisel kuus. See tähendas, et 14 kopikase leivapätsi võtsid ja seitse aastat said.
Olin 1950. aastal kümnendas klassis kui minu klassikaaslase ema, kes töötas Tondil raudteeülesõidu juures asuvas pagaritöökojas võttis õhtul töölt lahkudes ühe saia ja 200 grammi võid kaasa. Väljas ukse taga oli miilits, kes ta kohe arreteeris. Ei mingit kodust läbiminekut. Algul kolm päeva eelvangistuskambris Nunne tänaval ja seejärel Patareisse ning seitsmeks aastaks Harku naistevanglasse. „Klassivaenlase“ 17aastane poeg jäi täiesti ilma sugulasteta ja materiaalse toetuseta ning pidi elatuma oma ainsa toa väljaüürimisest ning elama köögis ja sööma ainult margariiniga praetud kartuleid ja jooma peale teevett. Pärast kümnenda klassi lõpetamist läks ta tööle.
Kommunism ei saabunud just nende pärast...
Kriminaalkoodeksi § 7 lg 1 ütles, et kuritegu on ühiskonnavastane tegu. Kommunismile üleminek sai toimuda ainult kuritegevuse eelneva likvideerimise teel. See oli valitsejatele hea põhjendus, miks ikka ei ole kommunism saabunud, kuigi sellest on aastakümneid räägitud.
Kunagi käis suur punane ideoloog entsüklopeedia peatoimetaja Gustav Naan prokuratuuris loengut pidamas. Pärast selle lõppu rääkisin temaga veidi koridoris ja andsin soovituse, kuidas kuritegevus lõplikult ja igaveseks lõpetada. Seletasin, et vaatamata miilitsa (SORVO) pingutustele ja ränkadele karistusmääradele varastavad töölised iga päev töölt lahkudes midagi. Naan nõustus sellega. Edasi pakkusin, et miilits peab veel veidi pingutama ja riigivargaid püüdma. Kui karistust kandvate ja kustumata karistustega isikute arv ületab 50% elanikkonnast, ei ole varastamine, röövimine, tapmine enam ühiskonnavastane tegu, vaid ühiskonna enamuse normaalne eluavaldus. Ja seega on kuritegevus likvideeritud. Siis jääb veel küsimus, mida teha ühiskonnavastaselt käituvate isikutega (s.o nendega, kes ei varasta, röövi, tapa). Siis peab ühiskonna enamik (röövlid, vargad, mõrtsukad) otsustama, kas isoleerida ühiskonnavastased isikud vangilaagritesse või oodata kui nad vabaduses ümber kasvavad. Igatahes on aga võimalus kommunismile üleminekuks olemas. Selle mõttekäigu peale ei osanud Naan öelda midagi muud kui „Väga huvitav mõttekäik.“
Veidi hiljem leiti ühe teismelise vene noormehe taskus venekeelne allkiri, et keegi Gustav Naan on talle 500 rubla võlgu. Kelle käekirjaga see kirjutatud oli, ei tea. Läks veel mõni kuu mööda ja Gustav Naan oli surnud.
Prokurörid töötasid „põllul”.
Kuni 1. juulini 1963 pidi prokurör või prokuratuuri uurija sõitma iga inimohvriga autoavarii juurde. Samuti ka iga poodi sissemurdmise juurde. Miilitsas olid ainult juurdlejad, kes võisid tegeleda tühisemate asjadega. Selleks olid kehtestatud valvegraafikud, et väljasõit 24 x 7 saaks sujuvalt toimuda. See koormas prokuratuuri uurimise üle. Näiteks läks Tallinna Linna Prokuratuuri uurija Mein ametlikult puhkusele, kuid tema menetluses oli 30 kriminaalasja. Sel ajal oli uurimistähtaeg kaks kuud. Kui selle ajaga ei olnud ära uuritud, siis tuli minna vabariigi prokuröri juurde tähtaega pikendama.
Muidugi said sõimata ja vahel ka käskkirjaga karistada. Vahi alla võetud kurjategijale tuli süüdistus esitada kümne päeva jooksul. Kunagi ei jõudnud ma kolmele paljuepisoodilisele noorvargale selle tähtaja jooksul süüdistust esitada ja kuigi ületasin seda ainult nelja päevaga, sain käskkirjaga karistada.
Uurija Mein töötas terve puhkuse aja uurimisega ja sai viimase asja kohtusse saata puhkuse eelviimasel päeval ning siis ühe päeva puhkas. Seejärel tuli „puhkuselt“ tagasi ja sai kohe terve rea asju kätte ning kõik läks endiselt edasi.