Enne aprilli lõppu me sooja ei saa

Pealkirjas öeldu tähendab just ­nimelt sooja ilma, mitte seda, et meil poleks ­kevadet.

Ehkki juba 10. ­märtsil keegi ­ilmatark kirjutas, et „kevad jääb ­tänavu hiljaks“, siis ­küllap ta mõtles sedasama, mis ­minagi, kuid vähemalt varakevad ­algas meil juba 2. märtsil.
Nagu ma ennustasin, ei olnud märts normiga võrreldes nii soe nagu tänavused „talvekuud“ (jutumärkides, sest talve ju polnud), kuid ta tuli ikka keskmisest soojem ja krõbedamaid miinuskraade saime tunda vaid mõnel ööl ja hommikul. Lõpus oli ka pisuke soojalaine, aga märtsi kohta tavaline, mitte erakordne.
Natuke hirmutav oli asjaolu, et märts kujunes väga tuuliseks. See ei tohiks nii olla. Kui detsembris-jaanuaris puhuvad vägevad iilid, siis sellest ei maksa üllatuda, aga alates veebruari teisest poolest peaks tuul järele andma. Tänavu ei andnud. Silme ees on aasta 2015, kui terve kevad ja veel juunikuu otsa kujunesid keskmisest 2-3 korda tuulisemaks, ehkki sademeid ei tulnud palju.
Tänavu märtsis oli samamoodi, et tsüklonite mõju seisnes peamiselt tuules, aga mitte vihmas või lörtsis. Madalrõhkkondade valitsemisaeg algas meil eelmise aasta oktoobris ja vähemalt esialgu kestab edasi. Kuid sellele eelnes peamiselt kõrgrõhkkondade mõju all olnud ilm 2018. aasta veebruarist kuni mullu septembrini. Üsna kaua, ehkki nii pika ajavahemiku jooksul näeme aeg-ajalt ka teistsugust ilma.

Pisut looduse tasakaalust
Kokkuvõttes on loodus alati tasakaalus, aga me ei tea, kui pika ajavahemiku järel. Isegi kümme aastat võib olla periood, mis on pigem ühele poole kaldu (liiga soe, liiga sajune jne). Kui meil oli poolteist aastat valdavalt rahulikku ilma, siis see ei tähenda, et seda tasakaalustaks poolteist aastat tsüklonite möllu. Perioodid, mil sarnasevõitu ilm kestab, on erineva pikkusega ja ennustada ette, kuidas see tasakaal lõpuks saabub, on tänamatu töö.
Teine asi on ekstreemsed nähtused, mille alla liigitub ka tänavune talv, sest nii sooja kolme kuud järjest (detsember kuni veebruar) ei ole meil ilmavaatluste ajaloos olnudki. Tihti järgneb sellisele ilmale mingi dramaatiline ja järsk muutus. Hea näide on 1990. aasta, kui meil jaanuar ja veebruar olid ka väga soojad, kuid järgnesid veel rekordtemperatuurid märtsis ja aprillis. Mai keskel ilm järsku halvenes ja suvi tuli kehvavõitu. Kui nüüd toimuks see „draama“ aprillis ära, oleks suvi ehk päästetud.

Kaks aastat on aprill olnud soe
Aprilli on Eestis ainus kuu, mis ühendab endas kolm aastaaega. Tavaliselt „eksivad“ aprillikuusse ära mõned suvised päevad, kus maksimaalselt on sooja ligi 25 kraadi ja ööpäeva keskmine +15 lähedal. Samas on aprilli esimene pool tihti üpris talvine ja mõnel aastal ei jõua lumi veel enne kuu keskpaikagi täielikult sulada.
Peamiselt on aprill muidugi kevad ja kui räägime vegetatsiooniperioodi algusest, milleks loetakse ööpäeva keskmist üle +5, siis reeglina saab see teoks just aprillis. Ainuke asi on selles, et periood, mis jääb talve ja taimekasvu alguse vahele, on tegelikult ka kevad. Ent kui see nn varakevad kipub enne õiget aega algama (nagu tänavu), siis ta venib ja venib ning hakatakse rääkima viletsast kevadest. Kuid selles on süüdi fakt, et talv lõppes liiga vara...
Kaks viimast aastat on meil jürikuu olnud soe. 2018. aastal oli aprill 1,1 ja mullu 2,2 kraadi normist soojem. Lisame, et meil on viimasel ajal olnud ka kaks sooja maikuud – 2016. ja 2018. aastal. Seega ei saa kevade üle kurta, välja arvatud aastal 2017, mil nii aprillis kui ka mais oli üks päris räige külmaperiood. Sealjuures võib 2018. aasta 9. aprill, kui Lõuna-Eestis mõõdeti päeval 23 kraadi sooja, olla viimase kümmeaastaku SUHTELISELT kõige soojem päev. Sest kui me arvestame ümber, võttes pisut aluseks ka öiste ja päevaste kraadide vahekorda, siis 23 soojakraadi aprilli esimeses dekaadis võrdub umbkaudselt sellega, kui südatalvel on 12-14 ja südasuvel 36-37 kraadi sooja. Aga need on näitajad, mida Eestis pole saavutatud.

Päikest näeme, aga põhjatuul lõõtsub
Paraku ootan (ei oota, vaid ennustan!) selle aasta aprillis külmaperioodi, mis tõenäoliselt jääb 10. ja 25. aprilli vahemikku. Ta ei ole nii pikk nagu see vahemik, vaid umbes nädala jagu külmi päevi nimetatud perioodil. See tähendab päeval enam-vähem 5 soojakraadi ja öösel miinuseid.
Siin ma kohe küsiksin, millal oli Eestis viimati külmaperiood. Toon enne näite, et mitte iga külm lõik ei anna välja külmaperioodi mõõtu. Näiteks kui talvel on kaks päeva 20 kraadi külma, siis see ei ole periood, aga 4-5 päeva selliseid ilmu juba on. Aga samas ei ole viis päeva -10 kraadi jällegi külmaperiood, vaid sellise temperatuuri juures peaks pakane kestma kauem.
Nende kriteeriumite alusel ütlengi, et Eesti viimane külmaperiood jäi kaheksa kuu kaugusele ehk kestis 29. juulist 7. augustini. Pärast oli meil veel natuke jahedust oktoobri esimesel dekaadil ja külma novembri lõpul, ent need kumbki ei kanna intensiivsuse (erinevus normist) ega pikkuse osas külmaperioodi nime auga välja.
Niisiis, on meil kaheksa kuud möödas ja aeg külmaperioodiks küps. Kuna see saabub just siis, kui kõik ootavad päevase temperatuuri tõusu üle 10 kraadi, siis võib-olla me kahekohalisi plusskraade kuigivõrd ei näegi. Ent tunneli lõpus paistab valgus – samamoodi nagu viimase külmaperioodi järel (2019 augusti teine pool) läks ilm ilusaks, läheb ka nüüd. Kuid see ei saabu enne jüripäeva (23. aprill). Seega: kui nüüd keegi tahab rääkida kevadest, siis öelgu, et kevad ei saabu enne aprilli viimast nädalat. Aga kordan uuesti, see on kevad, millest unistame, aga varakevad juba ammu käib.
Lõpuks veel vihmast. Aprillis ei ole sademed otseselt seotud temperatuuriga. Kui jürikuu tuleb keskmisest jahedam, võib ta ikkagi tulla ka kuivem ja minu hinnagul sinnapoole teel olemegi. Päikest näeme, aga põhjatuul lõõtsub...