Eradetektiiv imbus kadunud mehe otsinguil salapärasesse Lootuse külla

24.11.2019 21:35
Lauri Nokkur
Kommentaarid
2
Foto:

Saamaks aru, kuidas noor mees pideva ­järelevalve alt kaotsi läks, proovisin järele elu kinnises rehabili­tatsioonikülas.

Peaaegu täpselt 12 aastat tagasi, 2. detsembril 2007 kadus Harjumaal jäljetult noormees nimega Mairo Klaar.
Ulatuslikud otsingud nii politsei kui ka vabatahtlike poolt ei andnud vähimatki tulemust. Veelgi müstilisemaks teeb Mairo kadumise loo asjaolu, et ta „haihtus” poolkinnise organisatsiooni territooriumilt, kus reeglite järgi pidi keegi tal kogu aeg silma peal hoidma.
Nimelt viibib Mairo Lootuse külas – kohas, kuhu tullakse taastuma erinevatest sõltuvustest või harjuma ühiskonnaga pärast pikka eemalolekut. Mairo oli seal, sest püüdis vabaneda kanepisõltuvusest.
Veidi aega enne kadumist oli Mairo kirjutanud oma vanematele kirja ning andnud teada, et tal läheb hästi. Ta kutsus vanemaid külla, kuid kadus samal päeval, kui nad tulid. Mairost leiti vaid metsa poole suundunud jäljerada...

Lähen ja teen nagu Mairo
Siinkirjutaja tegi eksperimendi ja liitus Lootuse külaga, saamaks aru, mis selles paigas täpsemalt toimub.
Mida ma enne teadsin? See on koht inimestele, kel on abi vaja või koht, kust viimane usk taganeb...
Lootuse küla rajati Peeter Vähi ja tema mõttekaaslaste poolt 2000. aastal ja sellest ajast peale on see asutus palju head teinud ning meedia kaudu inimestele südamesse läinud. Kui nii võib öelda, on see asutus andnud osadele inimestele usu ja elu tagasi ning annab karistuse kandnud kurjategijatele võimaluse ja koha, kus olla ja tööd tehes ausalt hakkama saada.
Alates algusest on paljud inimesed vahetunud ja algsest organitsioonist on saanud suur ja kogu Eestit hõlmav organisatsioon, mis aitab inimestel nende deemonitega võidelda ja neid tagasi tõrjuda – alades alkoholist ja lõpetades narkootikumidega. Pluss veel muud probleemid... Kõik see kokku teeb sellest heategevuse musternäidise, kuidas on võimalik ja vaja heategevust teha jumala ja inimeste nimel.
Imelise ja hea paiga mainele jääb aga kahjuks abivajaja kadumise must plekk, mida ka minu osaluseksperiment kaotada ei suutnud.
Mairo jaoks oli viibimine Lootuse külas olnud hea. Ta oli hakanud oma endise eluga lõpparvet tegema umbes nädal enne seda, kui ta emale kirjutas ning ema ja vendi enesele külla kutsus ning palus, et nad talle soojemaid riideid kaasa tooksid.

Kaks saatuslikku telefonikõnet
Veetsin Lootuse külas kümme päeva ning kasutasin sinna pääsemiseks valelegendi. Kohe algul tehti mulle selgeks asutuses viibimise põhimõtted. Kas need on head või halvad, võib igaüks ise hinnata, aga kindel on, et paljusid on need aidanud – ja need peaksid kaitsma ka selle eest, et keegi lihtsalt kaotsi ei lähe.
Esmalt pidin telefonitsi kahele erinevale inimesele selgitama, mis on minu probleem, miks ma tahan Lootusesse tulla.
Kahe kõne vahel oli kolm nädalat aega. See on vajalik selleks, et tulija tõesti tulla tahaks, et see poleks impulsiivne otsus, mida pärast võib-olla kahetsema hakatakse.
Teise kõne ajal selgitati mulle, et Lootuse külas tuleb mul teha palju tööd, ning et see on vajalik selleks, et saaksin muutuda. Rõhutati ka, et palka ma selle eest ei saa – töö on minu enda, Lootuse küla ja Jumala heaks. Olin sellega nõus.



Karmid reeglid
Kui kohale läksin, pidin dokumendid ja juhiloa ära andma, telefoni samuti. Algul ei tohi kellegagi ühendust pidada, tuleb keskenduda iseendale.
Mitu korda küsiti, kas auto on minu nimel. Aga kuna pole, siis ma ei tea, miks seda küsiti.
Raha ja väärisasjad pidin ka ära andma. Mul oli 50 eurot ning üks kullast ja üks hõbedast kett. Kohe öeldi ära, et neid ma tagasi ei saa – kõik läheb heategevuseks ning kõige eest, mida ma saan, tuleb ometi ka midagi vastu anda.
Järgmiseks määrati mulle n-ö vanem vend. Tema kohus oli mind kogu aeg (sic!) valvata ja mitte mingil juhul üksinda jätta.
Lisaks sellele oli veel üks inimene, kes mul veidi eemalt silma peal hoidis. Olen loomult küllalt privaatne inimene ja kui ma sain vanemast vennast veidigi eemale, tuli too mulle alati peatselt kusagil majanurga juures „juhuslikult” vastu.

Jäljed keelatud metsa
Nii pidi see olema esimesed kolm kuud ja see järelevalve on mõeldud kõigile. Ka kadunud Mairole.
Vanem vend oli mu kõrval ka vaimselt. Näiteks arutelu teemal, kas Jumal on olemas, oli täiesti kindlalt keelatud teema!
Nüüd aga on mul küsimus. Kui vanema venna kõrvalt pole võimalik kuskile minna ja lisa-järelevalve on ka veel peal, siis kuidas Mairo kaotsi läks? Mida teab sellest tema „vend” ja mida lisasilmad?
Teoorias räägitakse, et Mairo põgenes metsa ja teised ei julgenud sinna järele minna, sest see mets on keelatud, kuna seal elavad juhtkonna pered... On see ikka inimese kadumise kontekstis loogiline jutt?
Iga Lootuse küla asukas peab pidama päevikut, mida juhtide poolt kontrollitakse. Väidetavalt võtnud Mairo enda oma kaasa. Ka seda on mul keeruline mõista ja kommenteerida – tekib vaid jälle küsimus, et mida ütleb vanem vend?

“Jäta surnud rahule!”
Minu enda lugu lõppes nii, et ma tunnistasin üles, et olen Lootuse külas omaalgatusliku detektiivina.
Mind aktsepteeriti ja ma võisin lahkuda. Mulle öeldi, et jah, külas on vahetevahel toimunud ka kaklusi ning kästi surnud rahule jätta. See viimane lausejupp ei anna mulle rahu...
Oma dokumendid sain ma tagasi. Telefoni, 50 eurot ja kette mitte. Ju on heategevusel neid rohkem vaja kui mul.

Vaadatud 1441 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Kahjuks on vastus jah

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi