Esimese armastuse vastu ei saa

Vaatamata ajamerre voolanud jõgede veehulgast on tundeid, mis ei möödu. Aga on olukordi, kus neile viitaminegi sobimatu tundub.

„Valdek, Valdek, oota mind! Kuhu sul alati kiire hakkab, kui sa mind näed? Olen ma sind millegagi pahandanud või?“
Reili tõesti ei mõistnud Valdeku käitumist. Tema arust on nad sõbrad, aga Valdeku jaoks justkui enam mitte. Mis muu tema käitumist selgitaks.
„Sedand... ma, ma, mu ...“ kogeles mees.
„Mis maasid ja muusid sa taga ajad?“
Reili hakkas südamest naerma, aga oli näha, et Valdek tundis ennast ebamugavalt.

Usalduse lootus
„Lähme teeme tassi kohvi, nii sompus ilm on, keset päeva tuleb uni peale,“ tunnistas Reili.
„No, olks, eks lähme siis,“ ei olnud Valdek just väga õnnelik.
„Olks, olks, nagu kunagi. Vahel ajab meie vestlus mind niivõrd naerma, et ma ei saa enam pidama, nagu oleks tagasi lapsepõlves. Mäletad, kuidas me vanemaid inimesi jälgisime ja isegi nende kõnemaneerid selgeks õppisime? Sina olid veel eriti agar jäljendaja. Huvitav, kas meil see praegu ka välja tuleks?“
Reili nostalgitses ja ta silmad särasid eriliselt.
„Ma ei tea, ei usu...” oli Valdek taas skeptiline. Ega ta ei üritanud katsetadagi, kogu aeg ajas sõrad vastu, nagu päikesemärgilt Sõnnidel kombeks on.
„Aga kellesse või millesse sa siis usud? Kas sa ei usu mind ka?“
Reilit tõesti huvitas, kas ta lapsepõlvesõber teda usaldab. Vähemalt lapsepõlves küll usaldas ja ilmselt oli ka Reili see üks ja ainus usaldusisik ka Valdekule.
„Tähenärija oled. Nagu kunagi!“
Valdek millegipärast ei julgenud seda öeldes Reilile otsa ka vaadata. Ta justkui pomises habemesse ja naisel jäi mulje nagu mees ei tahtnudki neid sõnu päriselt välja öelda, need tulid kogemata. Aga Reili siiski kuulis.
„Ma juba kunagi väga ammu ütlesin sulle, et ma olengi tähenärija, midagi pole muutunud, mulle meeldib neid tähti siiani närida ja nätsutada ka veel. Head krõmpsuvad on.“
Reili muheles ja nägi ka Valdeku ülespidist suunurka.

Kihlvedu ja rumal klatš
„Okei, räägi siis, kuidas sul üldse läheb? Me ei kohtu just igapäevaselt ja noorem generatsioon on ka meie liivakastid hõivanud. Kas putitad ikka autosid või“
„Niivõrd. Kuivõrd.“
Kidakeelne vastus tuli, kuid see Reilit ei rahuldanud.
„Kuivõrd niivõrd?“ Reili ei andnud alla.
„Nojah, no eks ma ikka putita, mis seal ikka muud tarka teha,“ tuli mehe suust juba pikem lause, mille üle ta ise ka vast ilmselt imestas, sest muie ta huulil püsis, aga silmad kõnelesid teises, justkui imestuse keeles.
Reili tegelikult teab või vähemalt aimab, miks lapsepõlvesõber teda ignoreerib.
Valdek ja Janek olla kunagi kihla vedanud, kes Reili endale saab. Valdek oli küll kihlveo omast arust võitnud, aga Reili hakkas ikkagi Janekiga sebima, olgugi, et see oli platooniline suhe, sest ta suutis kutile selgeks teha, et nad on ikka rohkem nagu vennad, ega siis vennal ei kõlba õele serva teha. Sinna paika see asi jäi. Aga sõber Valdekule väitis Janek muud, nagu mehed ikka kipuvad vahel tegema. See jõudis Reili kõrvu ja solvas teda hingepõhjani, lausa nii, et Reili ja Janeki sõprussuhe leidis lõpu.
„Aga pere? On sul pere? Naine? Lapsed? Elad ikka selles alevis siin?“
Reilil küsimusi jagus, sest tema vanaemad elasid ammu juba Iirimaal ning väga vähe lapsepõlvekaaslasi oli lapsepõlvealevisse paikseks jäänud, sestap ei ole naine üldse sealse eluga kursis. Tõsi küll, kogemata oli ta kuulnud, et Valdekul on pruut, aga enamat ta ei teadnud.
„Ah, mis ta siin ikka ...“

Mälestused ja kallistused
Tundus, et Valdek üritab taas teemast kõrvale põigelda. Nii raske oli selle mehe suust sõnu välja kiskuda, kuigi Reili mäletas seda tõsiasja juba lapsepõlvest. Pigem oli tema kamba pealik, aktiivne tütarlaps, kelle sõpradeks olid põhiliselt poisid, sest ta sai nendega läbi, erinevalt teistest eakaaslastest tüdrukutest. Nemad pigem edvistasid rohkem kui asi väärt oli.
„Noh, eks mul keegi ikka ole...“
Lausa müstika, et selline vastus üle Valdeku huulte tuli.
„No vot, seda ma kuulda tahtsingi, hakkab tulema! Tubli! Nii jätka!“
Reili rõõmustas juba selle üle, et sai lapsepõlvesõbra rääkima, see oli juba suur saavutus. Aga Valdeku hoiak tekitas talle endiselt muret.
Ega vägisi kedagi rääkima ei sunni. Reili võttis niiöelda ohjad enda kätte ja kukkus seletama.
„Jube kihvt on oma lapsepõlve liivakastikaaslasi näha. Ma mõtlen seda siiralt, Valdek. Oleks kogu punt koos, siis ma vist küsiksin mõne sõbra käest öömaja.“
Valdek lausa ehmatas. Vaid tema teab, kuidas ja miks ta oleks lahkesti nõus Reilile öömaja pakkuma. Vaid tema teab.
„Mina elan endiselt pealinnas. Hiljuti lõpetasin kihluse, kasvasime Roltsiga lihtsalt lahku. Algul olime teineteisesse ikka kõrvuni armunud, tahaks lausa öelda kuuni ja tagasi, aga ajapikku see tunne jahtus, lausa nii, et meie elust kadus lähedus, nagu elatanud vanapaaril. Siis andsime teineteist vabaks. Õigupoolest mina lõpetasin kihluse ära, kuigi Rolts soovis mei suhet pausile panna, nagu tänapäeval kombeks on. Ei mingeid pause, see on nõme, umbes nii, et anname teineteisele aega, selle aja sees võib meist kumbki teha mida tahab ja siis kolime taas kokku. Milleks?“
Reili jutustas ja jutustas, aga küsimuse peale Valdek vakatas, sest ta ometi ei tahtnud vastata.
„Ah, tule, ma kallistan sind!“
Reili süda läks hardaks muljetamise peale, sealt oligi sõbra kallistus puudu.

Õnnelik kooslus, aga...
„Head pärastlõunat, mu kallis abikaasa!“
Viimaseid päevi lapseootel hiigelsuure kõhuga naine seisis kallistajate kõrval, suur šampus kõrval ja naeratas oma armsat naeratust. Mõni sedapsi olev naine oleks ammu vihaseks saanud ja pudeli puruks visanud, aga Valdek oli endale hea naise saanud.
„Sulle ka!“
Nüüd sai alguse puntrakalli ja kõik olid õnnelikud. Valdek ei pidanud sõnu raiskama, selles suhtes oli ta kade ning Reili taipas kohe kellega tegu on, kuigi nad Valdeku naise Janega kohtusid esmakordselt.
Ainuke, kellel veidike kahju oli, et ta enam lapsepõlvekaaslasega kahekesi olla ei saanud, oli Valdek, sest püüa kuid tahad, aga esimene armastus jääb.