FOTOD: Verd lendas, esineja maani täis - punk ei ole kindlasti mitte surnud!
Nelli Teataja ajakirjanik sattus meelega Tartusse imetlema sündmust, kus korraga Nyrok City tähistas oma 31. sünnipäeva ja JMKE enda kolmekümne kaheksandamat aastakäiku.
Eesti punk on üks omamoodi nähtus: Lähed suuremale pungikonsale kohale, seal on inimesi igas vanuses: nii neid, kes tulevad juba kepi najal kohale kui neid, kellel valimisõigust veel ei ole. Ja vaatad lavale – samad näod, mis 30 aastat tagasi. Nagu sai näha ühel reedesel päeval Tiigi rokikas.
„Issand jumal, Peeter Pask on elus!” oli esimene mõte, mis siinkirjutaja pealuusse põrgatus, kui nägi et Nyrok City esineb Tartus. See on tõesti mõneti imestamapanev, sest kui GG Allinit oma iidoliteks pidanud Aknooli näol vaatas suvel Raadi pargis vastu grupp väsinud keskealisi mehi, siis Pask on elanud kogu aeg omamoodi – kui näiteks filmimehed tal Berliinis külas käisid, näitas ta neile seda võserikku ühe elumaja ees, kus ta elas. „Villu on jälle Tartus tagasi!” oli siinkohal teine mõte, mis täänselkohal tähendaja kolpa kargas, kui selgus, keda Nyrok City soojendama tuli.
Peeter Männiksoo, tuntud ka kui Peeter Pask, oligi täiesti elu ja tervise juures. Moshpitis lendas aga sõna otseses mõttes ühes otsas verd – vähemalt üks inimene lahkus sealt näovigastustega – ja teises otsas seisis üks seitsmekümnene daam, õlu käes, ja tegi seda imelikku poolpõlvetantsu, nagu oleks tulnud kuulama mitte hardcore-punki, vaid umbes Vello Orumetsa.
Nyrok City esinemine oli nii nagu üks hardcore esinemine olema peabki: inimesi vähe, aga süda on see mis loeb. Süda jõudis lõpuks ka kõikideni ja kuigi miskipärast soojendajaist polnud kottigi kasu olnud, et enda sõnul „nii täiesti purjus” Peeter pidi rahva ise käima tõmbama. Seda ta mõistagigi tegi. Nyrok tähistas oma sünnipäeva hästi.
Ja siis tuli õhtu nael. Kui sa eesti keelt mõistad, siis seda bändi saad sa nagunii tead ju ometigi!
Miskipärast olid inimesed natuke pehmemad kui Villu peale läks. Vahest seepärast et kell hiline, vahest seepärast, et verejooksud ja kehavigastused pole väga oodatud. Aga siiski - fännid olid kohal. Vähemalt üks neist tuli korp! Fraternitas Liviensisest, koos täisülikonna ja värvilindiga tükkis.
Aga JMKE oli ikka JMKE. Ei saanud pettuda ka need publikuliikmed, kes ilmselgelt ei olnud sündinudki siis ja ei taibanud ehk ajaloolist konteksti. Ei saanud pettuda ka need, kes said endale lisaloo. Ega needki, kes nägid ära päris viimase-viiase-viimase loo: Villu kitarrisoolol saatmas iseennast, lauluks mõistagi „Munnimonument”.
Kas punk on surnud?
Ei ole!