Hando Kruuv – Tartu da Vinci

13.11.2019 22:15
Kati S.V. Murutar
Kommentaarid
0
Foto:

Eesti üks värvikamaid, viljakamaid, mitmekülgsemaid ja teenekamaid leiutajaid ja elukunstnikke Hando Kruuv (82) otsustas oma Loo raamatusse koguda.

Samal ajal, kui 20aastased kukepojad memuaare muljuvad, on terve pljeaad vana kooli mehi lahkunud ilma, et raamat oleks järele jäänud.
Alustasime koos leidur Aavo Murutaluga Kruuvi-papa legendi jäädvustamist juunikuises Rapla Elujõu keskuses ning see ringvaade vanameistri seiklustes toimib ilmselt päris hea isuäratajana kõiki neid teemasid põhjalikumalt uurima – nii lugejate kui kirjutajate puhul.

Suureks kasvamine vajab ruumi
„Leidurid on imelikud inimesed, kelle kohta soomlased ütlevad „keksijad“ – vaadake, mis minul on!“ arutleb Hando. „Samas on ju põhjust keksida ka. Pole juhus, kes just tegi. Teeb see, kes saab. Saab see, kellele eeldusi ja tingimusi antakse.
Leiutajaid ei künta ega külvata, neid kasvatavad nende ema ja isa. Kellel kodus pole arenguks ruumi, ei arene. Lisaks peab leiduril olema hea mälu ja orienteerumisvõime. Ka sulle räägitavas lolluses võib olla iva – kui ei oska kuulata ega näilises rumaluses pärleid leida, on see su enese viga. Ära salva ei sõpra ega isehakanud tarka – kuula ära, saa aru!
Ära solvu isegi siis, kui sind tahetakse mõnitada. Küsi – miks? Ja küsi veel kord üle, miks ta sulle mingit näilist jama räägib – ehk on see ukselink, tarkusekoti võti. Võibolla sina setitad sellest sogast just teadmise, mida üks või teine rauatükk tegema peaks.“
Tänu oma vanematele Tartu da Vinciks kasvanud mees on kogenud, et parema puudumisel tehtud juhuslikke vidinaid vaadeldes on ta reeglina välja mõelnud, kuidas asjad targemini – ka tarkadest lahenditest paremini – käivad.
„Selleks, et üha uuesti jalgratast ei leiutaks, peab olema hea analüüsivõime. Ja teotahe. Asjad nii ei käi, et idee tulles lööd käega – ääh, kuule, paku parem õlut! Peab olema piisavalt enesearmastaja – mitte uhke! – et oma ideid mitte raisku lasta.
Kes ideed ära raiskab, läheb riigikokku, kus 99% tema repliikidest ei kõlba kuhugi. Seal ollakse hallide kardinalide hüpikud tagatubades. Mittekeegid. Sellega võrreldes on ka pisike tegelik leiutis tegelik väärtus.“
Hando isa oli Emajõel ettevõtja jõelaevade alal. Kulak mõistagi – hea, et üldse Eestisse ja ellu jäi. Vanameister arutleb, kui osav oli Lenini orjapidamise idee, mille Stalin ellu viis – jäeti loll mass, kes vastu ei hakka, intelligents tapeti ja küüditati.
„Minu isa põlistatud lodjakultuurist midagi ikka jäi. Minu mällu jäi idee kõikvõimsast kuradipöörast. Jõekääru keerutama jäänud lodi võinuks nädal aega ühes kohas pöörelda, kui me poleks kuradipööra kasutanud.
Selleks on vaja mõõdukat köit, kaht malka ja kaht meest. Üks hoiab üht malka kinni, teine kõnnib teisega ringi – nii võib paigast liigutada nii mitmetonnise laeva kui auto mülkast. Oluline on trossi sõlm. Mina õppisin selle isalt 5aastasena ära.
Nii isa kui ema ei ajanud mind kuitahes noorena mistahes juttude puhul toast välja – ütlesid vastupidiselt enamusele silmaklappidega peredele: see poiss peab kõike kuulma ja teadma. Tänu sellele, et ma tõde teadsin, polnud ma kgbšnikute poolt ostetav ega müüdav ning mu arstiõpingud ülikoolis jäid pooleli...
Igatahes on õige see, et inimene peab ja tohib käed ja riided ära määrida. Tööriistu ära nürida ega kaotada ei tohi. Kui meile sõja ajal rinne peale tuli, uputasime väärt tööriistad musta õli tünni kirjaga Eesti Majanduse Ühisus. Tünnil olid pärast pommikillu augud sees ja paigad peal – aga riistapark jäi meile alles.“

Õppind mehed, õiged riistad
Hando ise tahtis põrsakujulise lõikelaua eeskujul hobusekujulist meisterdada. Nüsis vaevu ratsu laudja mingisse vormi, kuni ema vihjas, et see töö ei käi kriiks-krääks-viiliga.
„Isa töölauda ei tohtinud mitte keegi rüvetada. Ja pesemata kätega söögilauda ei tohtinud samuti istuda. Käsi määrisime täpselt sellega, mida parasjagu vaja oli – kui pärast sõda oli kabjaraudadega raske, kombineerisime 2kilovatise mootori, hooratta ja raiumise stantsimiseks. Kui katseremondi tehase direktriss kurtis, et ei saa kompressori survet üles, mõtlesin – ise ikka väga noor veel – välja, et karterist tuleb õli sellepärast välja, et rõngad on pikad. Lisaks käsitles keegi tibla neid liivaste kinnastega – mis tähendas, et tihenditel olid parandamatud kriimud peal.
Maailm on sedasorti tuimi pakke täis. Kusjuures too tegelane oli tehases praktikal – ja tal oli suva. Direktrissil polnud paremat võtta... Okupatsiooniaegne riik oli täis selliseid suure raha otsijaid, endal hall pilv peas.“
Noor Hando lahendas asja nõnda, et tsinkkloriidiga joodetud tinatükk sai silindrisse tihendajaks. Sisepõlemismootoreid jootis vasega. Ja tema tehtud riistad töötavad tänini. Kokku vist sadu üles kirjutamata, ammugi patenteerimata leiutisi.
„Mina olen kindaid kandnud ainult nende tööde puhul, mis on moel või teisel ohtlikud. Maniküüri pärast ei iialgi.
Tahtsin muidugi saada Üleliidulise Leiutajate ja Ratsionaliseerijate Ühingu teeneliseks leiutajaks – siis ei oleks mind vangi saadud panna. Lätlastel sai juba kahe leiutise puhul selle päästv tiitli. Mul olnuks seda nii ettevõtliku isa, metsavendade varjamise kui näkku kirjutatud meelsuse pärast vaja olnud. Ei saanud – ja kukkusin metsavendade relvade pärast kolmeks aastaks kinni.“
Noor mõtleja sai nende aastatega selgeks, mis asi on NSVL. Ta töötas vangina aparaaditehases metalli hööveldajana ning nägi igal sammul imelist lollust duralumiiniumi viilimisest – selle asemel, et saagida – tõdemuseni, miks saagideks nimetati sakilise servaga plekitükke: õigest metallist tehti nuge. Ja nii, nagu teistest tarkatest-töökatest eestlastest, tehti temast madalalaubaliste kaaslaste kõnepruugis „Jobannõi estonets.“



Arhangelski orjast ­kullassepaks
Mees meenutab, et nende brigaadi meister Severnaja Dvinaa saarel oli venelane, kes ei kuuletunud üle Narva jõe kostunud kutsele „druzja Rossii, vernitesj!“ Tema ise aga läks üleni kollaseks, kui kõhuli saeraamile šabloone kinnitas ning seepeale inimkeha protsesside vahelised seosed välja mõtles.
Vangide toiduks oli poolmädanenud tursk, mille luu torkas noormehe sapijuha läbi – sellest kollasus. Saksa vangidest arstidega sai Kruuv tänu sellele sapi laiali masseerimise asjus ladusalt konsulteerida, et oli koolis hea saksa keele omandanud.
„Sattusin oma seibide-stantsimise matriitsi, endaleiutatud numberluku eelkäija ja muude nuputistega tehnikaajakirja „Izobretatelj-ratsionalizator“ liiginimetuse all „ümber kasvatatud nõukogude noor.“ Tänu sellele võttis kohus mu srokist pool maha. Ja kuna minu leiutiste abiga tehti päevas 131% plaanist, mõisteti mind päris vabaks – kusjuures isiklikule kaardile mu vangistust ka ei kantud.
Enne jõudsin 6pulgalise mustlaseluku 12pulgaliseks arendada.
Kui 1957. aastal Tartu aparaaditehasesse tööle läksin, tehti mind ametlikult riigivargaks. Saatus aga tegi mind meditsiiniliste riistade leiutajaks. Stomatoloogia polikliiniku peaarst dr. Veermaa lasi mul parandada oma paadi tuulutusluuki – ja kutsus mu tööstiili nähes mind enda juurde tööle.
Hooldasin puurmasinaid, ilusate medõdedega siiberdada ei tohtinud – küll aga juurutas sähvakaga daam, dr. Tölp hammaste pleegitamist vesinik-iooidega. Minul oli vaja välja mõelda, kuidas kontaktid ülalõua hammaste külge panna. Mõelsin.
Leiutasin ka galvaanilise vooluga – 2,5-3 volti – hambaravi – see ravis ülikiiresti põletikku ja toimis ka valuvaigistina. Jõudsi välja töötada ka põse-silmade-aju-kõrvade mõjutamise elektroodid, enne kui keegi mõjuvõimas loll hakkas väitma, et see metoodika põhjustab luuhõrenemist. Möga!
Edasi sai minust valehammaste meister ning 21aastaselt võitsin noorte leiutajate konkursi – mis oli mingile Tartu põlluhiirekesele Moskva mastaapide kõrval tohutu saavutus.“
Moskasse asuda noorsand vaatamata korduvatele kutsetele ei tahtnud – temast sai kodus päevatöö kõrvalt kullassepp. Sõrmustega ta ei flirtinud – need on alati ja igal juhul maigu ja sõnumiga asjad – tema rida olid kõrvarõngad ja kellad. Selle töö tõttu oli tal eriti tungivalt teenelise tiitlit tarvis.

Elu eest Kremlini välja
„Kullaga tegelemine võrdus valuutaga hangeldamisega – selle eest sai 10-25 aastat trelle. Seetõttu jooksin oma elektroforeesi süsteemiga teenelise tiitli saamiseks sõna otseses mõttes Kremlini välja.
Pomerantseva stomatoloogia instituudis vastasin dr. Pomerantseva tuhandele küsimusele – ning tänu sellele varastas temakene minu leiutise sujuvalt ära,“ muigab leidur, kes on elu jooksul kümneid, et mitte öelda sadu ideevargusi kogenud. „Kui ma olin piisavalt näinud voki süsteemiga hambapuuri tegutsemisi – õde tallas, arst puuris, pahatihti ka läbi patsiendi põse – võtsin Siemens-Juncketi masinat täiustades kasutusele õhkturbiini. Närvisüsteem tajub puurimist kuni 30 hertsi, üle 35 lõika nagu seepi.
Ka see idee taheti tükkis elektroforeesiga tuuri panna. Mul olid mõlemad korralikus nahkköites Moskvas kaasas. Sain teada, et mu töid preiskurantides isegi ei registreeritud – sirgelt vasakule ära. Hotellis tuli miilits minu tuppa ja teatas, et ma, kriminaalkorras karistatu, pean kolme tunni jooksul Moskvast kaduma või sõidan tapiga kinni tagasi. Donnerwetter, ma ütlen!
Mul oli kokku lepitud kohtumine Nikita Sergejevitš Hruštšoviga, et oma õigust nõuda – ja tapiga tagasi!? Leidsin leiutajate komitee 12laualise labürindi läbimise järel oma kallid kaaned riiklike saladuste seifist. Uskusin, et nüüd on asjad korras ja jätsin tookord Kremlis käimata.
Ent tegelikult pidanuksin asjade kontrollimiseks oma 45rublase palga eest igal nädalal Moskvas käima... Minult varastatud leiutis lekkis samas juba ajakirja „Nauka i Žiznj“, Harkovi tehas hakkas hääleta-valuta hambapuure ei-tea-kelle-leiutisena tootma – ja müüs patendi edasi Kodakile.
Aga mina läksin samal ajal labidaga maad kaevavatele naistele kartulipanekul oma leiutisega appi – harkadrale traktor ette.
Ja leiutasime koos insener Tikerpilliga mootorsae „Družba“ - sulle-mulle saele mootori. Mida Boris Kabur pärast kaagutas, pole tähtis – iga kgbšnik rääkis, mis muinasjuttu just tahtis – tõe nimel vastu vaidleja sai peksa.“
Hando pandi jälle vangi.
Tapiga sõideti Kuibõševi, kus hüdroelektrijaam oli tammi murdumise tõttu hävinud. Seekord oli lõbusas seltskonnas palju eestlasi – Tikerpill kaasa arvatud. Kuna elektrijaama olid ehitanud orjad, oli see kokku laotud tsemendikottidest – mitte betoonist – liiv sahmaki kottide vahele – ja laiali tema lendaski.
Nii hullusti kui Mamai kurgaani vangidel, kelle nälginud surnukehad mullaga kaeti ja „kangelasobjekt“ saadi, Handol siiski ei läinud. Ta sai sunnitöölt päeva pealt vabaks tänu sellele, et tema leiutatud meetodil valmistati kaldal betoonkuubikud – väga palju betoonkuubikuid täpsemalt – millega jõgi uuesti kinni laoti.

Jätkub ajakirjas...

 

Vaadatud 71 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi