Igapäevane elu – tukkuv mees ja napsused sõbrad

Keskealine poeemand Vasilisa avastab, et tema elu on läinud mööda nii, nagu poleks seda kunagi olnudki.

Helikopter sõitis suure mürinaga ja üsna madalalt üle Karlovasi äärelinna, kui eakas vanaproua Konstantina oma suure sinisekirju poekotiga minimarketisse sisenes, lootes kohemaid leida eest oma kauaaegse sõbranna poepidaja Vasilisa tuttavlikku üllatusnaeratust.
Tagaruumist ta tuligi naerul sui, aurav kohvitass käes.
Konstantina istus kassa kõrvalolevale toolile, ohkas raskelt ja pühkis käega higist otsaesist. Pani ükskõikselt paberi ostukirjadega kassalauale.
„Ja kes siis täna su abi vajab?“ küsis Vasilisa paberil olevat nime ja aadressi uurides.
„Nooruslik vanadaam siitsamast Agion Apostoloni tänavalt. Murdis randmeluu.“
„Tean,“ kostis Vasilisa, „kena välismaalane, elab siin vast juba aasta.“
Koos kõnniti poes ringi ja topiti tellitud kaubad sinikirjusse kotti. Siis istuti ja alustati eilsest poolelijäänud jutte, klatšiti ja visati niisama nalja.

Mehed, kelle elu möödub baaris
„Ja su mees Aaran ikka kõbus ja terve?“ küsis Konstantina vahelduseks.
Vasilisa lõi käega ja osundas aknale. „Vaata parem sinna!“
Konstantina kissitas silmi ja ta pruunides suurtes silmades lõi helkima kelmikas säde. „Ah need ju meie vanad kavalerid seal – paksmagu Ivailo, äbarik Pangiotis ja sinu lemmik Vangelis. Aga kes see noorem mees seal kätega vehib?“
„Itaallane,“ teadis Vasilisa. „Tema kohalolek tähendab, et räägitakse poliitikast.“
Mõlemad naised jäid vaikseks, kuni Vasilisa teenindas klienti.
Siis võttis Vasilisa jutuotsa üles: „Ma ei saa aru, mis elu see on neil seal baaris. Kas nad ei maga nii oma kallist elunatukest maha?“
Konstantina lõi käega. „See on ju nende igapäevane elu. Ja mis meilgi toredamat on.“

Noorusaja kirev kaleidoskoop
Harjunud moel astus õhtul poodi häbelik Vangelis, tervitas mokaotsast Vasilisat, ostis suitsu ja kui ta oma usaldava ja selge pilguga poest lahkus, jäi Vasilisa poetoolil nukralt unelema.
Mis ma temas küll leidsin, veeretas ta peas küsimust kui kuuma kartulit, aga ei leidnud vastust.
Noorusaja kirev kaleidoskoop tegi ta härdaks ja seda enam, et just tema oli tollal siinse äärelinna noorte naiste seas ehe.  Kadedusmaiguga vaatas ta vahel oma noorusaja fotosid, tõdedes kahetsusega, kui palju jäi olemata ja temas ärkamata.
Ta avas akna, et enne poe sulgemist sisse lasta õhtu värskust ja muidugi kõrv kikkis kuulata, mida need endised seal lauas jälle räägivad.
Mehed pajatasid õhinal ja kõvahäälselt naistest, mispeale Vasilisal hakkas pea neist kõlvatustest ringi käima. Sulgedes vihaselt akna, oli ta imestunud, kui imelisteks ja rõõmsateks olid kavaleride näod muutunud.
Ah, tühi-tähi, ütles ta endale, tõusis, sulges poe ja hakkas astuma kodu poole. Aarani toas põles tuli. Järelikult on kodus, mõtles Vasilisa ega aele kuskil ringi.
Oma toas lambivalgel oli mõnus pikutada ja jalgu voodiäärele sirutada. Üks silm rihtimas seebiseriaali, aga mõtted hulkumas kaugetel radadel.

Elu nagu vaikselt voolav jõgi
Vasilisa elus polnud kiretorme. Ta elu Aaraniga kulges tasaselt ja rahulikult nagu vaikselt voolav jõgi. Ja see, et ta oma mehega enam voodit ei jaganud, ei häirinud teda enam ammugi. Aaron oli kuskil eemal nagu nähtamatu vari udus. Millal ta seda märkas, ei osanud Vasilisa enam meenutadagi.
Üksteise järel sündis perre kolm last, siginesid igasugused mured, aiatööd Velanidias, poepidamine takkaotsa. Lastest said koolilapsed, nad lõpetasid koolid ja lendasid ellu. Vahel  Vasilisa kahtlustas, et laste sirgumise ajal võis tal paljugi kahe silma vahele jääda kas siis töö rohkuse või väsimuse pärast.
Konstantina andis Vasilisale sageli nõu võtta seda eluooperit huumoriga, sest ega temalgi olnud oma mehega enam suurt midagi ühist. Lihtsalt elati igapäevaselt ja igavalt. Vahel tehti küll plaane, aga kui need soiku jäid, polnud ka midagi lahti, elu veeres omasoodu edasi.

Leppimise maitse hinges
Velanidia maamaja, mis asetses kui muust maailmast lahus, oli meeldiv pelgupaik kogu Vasilisa perele. Seal oli kõigil hea olla. Kõik lapsed Pippo, Otis ja Amanda olid alati seal, kui peeti pidupäevi.
Siis käis köögis hoogne kokkamine, mida juhatas Vasilisa. Amanda mässas taignaga, Pippo oli salatimeister ja Otis grilligeenius. Vasilisa kergitas pottide kaasi, maitses podisevat ja rullis kokku pirukaid.
Aaran tukkus tavaliselt tuimalt tugitoolis või kõndis aias unisena ringi.
Nüüd siis tegutsesid Velanidia suures aias tema lapsed ja lapselapsed. Vasilisa, sinihallide silmade, kaarjate kulmudega ja pisut volüümikas, siinsete vanemate naiste seas ikka veel ehe, oli jäänud vaid igapäevaselt poepidamise tüüri taha.
Igal keskhommikul kõndis ta reipal sammul oma poodi, lülitas sisse kohvimasina, vaatas üle poeriiulid, märkas poe ees kalaautot ja ostis värsket kala, vahetas baaripidajanna Somilaga paar sõna, lehvitas tuttavale motorollerimehele, kes lähikonna inimestele saiu koju viis, kadus siis oma poodi ja jäi ootama kliente.
Ja Vasilisal oli alati kindel tunne, kui ta avas akna ja nägi oma noorusaja kavalere ikka ühes ja samas lauas istumas ning arutamas elu ja olu. Nii istus temagi kindlalt oma ameti­postil ega soovinud midagi rohkemat ega vähemat.
Esimene klient astus uksest sisse ja päev võis alata.