Igavene jama – mees kisub enne perepidusid tüli üles ja varastab peorõõmu

12.02.2017 18:25
Heli Künnapas
Kommentaarid
2
Foto:

Ave on lausa ahastuses: ­mida küll teha mehega, kes perekondlikud peod sõna ­otseses mõttes meelega ära rikub?

Istume seda vestlust pidades Avega (32a) kahekorruselise eramaja hubases elutoas. Oleme aastaid tuttavad, kuid alles nüüd, pisut enne sõbrapäeva, tuli ta mu juurde jutuga, et võiksin ta loo üles kirjutada. Ave abikaasa on linnas tööl, 7- ja 4-aastased pojad lasteaias.
“Äkki see aitab kedagi. Kas või sellega, et näitab, et võõrad elud, mis väljast paistavad ilusad, seda alati tegelikult polegi. Tihti tundub, et kõigil teistel on kõik hästi, ainult minul on halvasti. Siis tekibki tunne, et midagi ei saa oma eluga teha. Kui aga näed, et ka teiste elud on samamoodi saladusi täis, siis on lihtsam ka enda eluga midagi ette võtta,” avab naine oma loo tagamaid.

Vastuolud mehega
“Minu suurim saladus on juba aastaid see, et ma vihkan jõule, jaanipäevi, sünnipäevi... ehk kõiki sündmusi, mis igal aastal samal ajal toimuvad ja mida pere ja lähimate sõpradega tähistatakse. Õigemini – tegelikult ma ootan igal aastal neid päevi tohutult! Olen aastaid oodanud. Mul on lapsepõlvest kõigist neist tähtpäevadest soojad ja südamlikud mälestused.
Nii jõule, jaanipäeva, aastavahetust kui sünnipäevi tähistasime alati koos kogu perega – ema, isa ja minu kahe noorema vennaga. Meil oli palju lähedasi sugulasi, kellega samuti pühade ning sünnipäevade paiku alati kohtusime. Kõik need päevad olid suured perepühad. Kunagi ei olnud esmatähtsad kallid ja suured kingitused, vaid see, et pere ja armsad inimesed olid koos. Nii ei mäletagi ma lapsepõlvest seda, mida ma kingituseks sain (midagi sain ju ikka!), vaid seda, kes inimestest minu ümber ühel või teisel tähtpäeval oli.
Sellise toreda lapsepõlve järel oli täiskasvanuna loomulikult üheks minu suureks unistuseks oma perekond. Kui ma oma abikaasaga tutvusin, sulandus ta kiirelt mu perekonda. Kõik võtsid ta hästi vastu. Talle aga meeldis meie pere ühtsus, kõik need mõnusad koosolemised. Vähemalt nii ta rääkis!
Nii abiellusimegi varsti. Õige pea saabus meie perre esimene pojake. Mõni aasta hiljem ka teine. Selleks ajaks aga olid mul närvid juba täitsa läbi. Just nendest samadest pühadest. Nimelt olin selle aja jooksul aru saanud, et abikaasaga on meil perekondlikest traditsioonidest täiesti erinevad arusaamad. Kui abikaasa algul nautis meie perekonna koosolemisi, siis üsna kiirelt nägin, et tema perekonnas pole midagi taolist. Abikaasa ning kogu ta perekonna jaoks polnud midagi imelikku, kui muude tegemiste käigus ununes ära, et tegelikult on jõululaupäev. Ja kui vanaema-vanaisa, mõne tädi või teise lähedase sugulase sünnipäevale ei kutsutud, siis ka ei mindud. Täiskasvanukus saades ei käinud abikaasa ka oma vanemate sünnipäevadel, kui teda ei kutsutud ja sünnipäevalaps eraldi külalistega pidu ei korraldanud.

Nüüd on ju laps...
Minu jaoks oli selline käitumine mõistetamatu. Algusaegadel püüdsin abikaasa käitumist muuta. Hakkasin ise ka tema perekonna ja lähisugulaste sünnipäevi meeles pidama, ostsin lilled, leidsin sünnipäevalapsele sobiliku kingituse. Algul tuli abikaasa sellega kaasa. Ta pere ja sugulased olid meeldivalt üllatunud.
Pärast esimese lapse sündi hakkas meil keeruline uue olukorraga harjumise aeg. Enam ei saanud kahekesi koos nii tihti välja minna. Abikaasa oli näiliselt sellega nõus, et me ei jäta paarikuust last mõne hoidja kätte, et tema sõpradega välja minna. Tema tõeline suhtumine tuli aga välja siis, kui saabus ühe mu pereliikme sünnipäev.
“Meil on nüüd laps! Me ei lähe kuhugi!” teatas ta mulle, kui enne uksest väljumist lapsel kolmandat korda mähet vahetasin. Teate ju küll, kuidas paarikuused lapsed suudavad just enne kodust väljumist korduvalt ühest või teisest otsast midagi välja ajada,” muigab naine. Tundub, et väikesele beebile mõtlemine kaotab hetkeks naise palgeilt murekortsud.
“Minu jaoks oli mõistetamatu, et ta võrdles pidu sõpradega sugulase sünnipäevale minekuga. Loomulikult läksime ikka, aga enne seda sain mina mitu nuttu maha nutetud. Mehe käitumine oli mõistetamatu.
Järgmistel aastatel sain aru, et see ongi hoopis tema tõeline pale. Tema jaoks oli sõpradega koos pidutsemine olulisem, kui üritused oma pere ja sugulastega. Tal polnud lihtsalt seda traditsiooni, tema lähedastel samamoodi mitte.



Tühjast kistud tülid
Mu abikaasale polnud järgnevatel aastatel mingi probleem jõululaupäeval mingist väiksest asjast tüli üles kiskuda. Jäi mulje, et ta ei oska jõuludes midagi rõõmustavad leida ning ta oleks nagu armukade, kui teised on nähtava põhjuseta õnnelikud. Lihtne ja lapselik rõõm oli tema jaoks mõistetamatu.
Jaanipäeval pidas ta samuti oluliseks jätkata traditsiooni, kus koos sõpradega tõmmatakse juba esimese päeva lõunaks ninad nii täis, et keegi õhtut ei näe. Kui pühade ajal on rõhk joomisel, siis on ju õige, et tegelikult polegi vaja koos pere ja lähedastega olla, sest maani täis inimestel vahet pole, kes ta ümber on,” nendib naine veidi kibestunult.
Aastate jooksul muutusin kõigi nende pühade lähenedes üha ettevaatlikumaks. Õppisin tüli mitte norima. Kui algul arvasin, et eks ma tegin midagi valesti, siis mõne aja jooksul õppisin nägema märke, kuidas abikaasa leidis ise põhjuseid, et minuga tüli norida. Seega jõulude, jaanipäeva, sugulaste sünnipäevade ja muude tähtpäevade eel olin ise teadlikult väga rahulik, ei hakanud väikestest tülidest kinni ... ja ikka suutis ta aegajalt tühja koha pealt midagi nii suurt välja kerida, et enne meile külaliste saabumist või enne meie enda küllaminekut mees hoopis kodust sõprade juurde kihutas. Mina nutsin sellisel kordadel oma nutu ära, võtsin lapse kaasa ja osalesin naeratades üritusel, kus pidime koos olema. Oli valus, aga parem, kui lapsega koos kodus istuda.
Siis aga sündis ka teine laps ja mõlemad said suuremaks. Kui väiksed lapsed käivad meiega lihtsalt kõikjal kaasas, siis suuremad vajavad traditsioone. Kuigi viimaste aastatega olin õppinud kõiki pühi ja suguvõsaga seotud pidusid kartma ja vihkama, siis laste kasvades pidin valusale teemale taas mõtlema. Minu enda jaoks on lapsepõlve eredamad mälestused just need ühise laua ääres istumised koos perega, tähtpäevad koos sugulastega. Teadsin, et minu lapsed ei saa sellest ilma jääda.

Külm tuul hubases kodus
Viimased aastad on pühad meie peres möödunud üsna traditsiooniliselt. Sünnipäevade eel olen valmis, et pean kõigega ise toime tulema ning varun vastavalt aega. Siis ei pea ma viimasel hetkel lahkuvale mehele järele vaatama ning mõtlema, kuidas hetk enne külaliste saabumist üksi kõigega hakkama saan.
Jõulude ajal ei kakle sellepärast, kas kuuske on vaja. Toon selle lihtsalt ära. Ostan kõigile kingitused. Rõõmustan koos lastega. Ignoreerin abikaasa kõiki püüded kaklust üles tõmmata. See tähendab, et tihti naeratan lastele ja sugulasele läbi hammaste või läbi pisarate... aga naeratan. Tean, et lapsed tunnetavad ka mu päris emotsioone, kuid samas aitab selline naeratus pühad üle elada. Usun, et see sunnitud naeratus jätab lastele siiski parema pühade mälestuse kui see, et ema ja isa kogu pühade aja kakleksid ning kõik lubatud kohtumised sugulastega ära jääksid.
Usun, et laste kasvades suudame koos lastega hoida ja kasvatada meie pere traditsioone ning ehk saab aastate jooksul sellest ka mehe jaoks normaalsus, see, kuidas asjad käivad. Praegu aga värisen ikka enne igasuguseid pühi, sest ma ei tea, milliste sõnadega mees seda ära rikkuda üritab.”
Kui Ave oma jutu lõpetab, tundub hubane elutuba minu jaoks külmem. Lootusrikas pilk naise silmis aga ütleb, et see maja saab näha veel paljusid rahulikke ja õnnelikke pühi!

Vaadatud 1430 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Nagu minu elust kirjutatud ainult ,et mul lapsed juba suured ja haige närvikavaga.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi