Jaanuari küsimärk: kui tugevat pakast oodata?

Detsember ei tulnud päris selline, nagu ma arvasin, kuid midagi oli mu ennustuses ka õiget.

Kõigepealt see, et detsembri alguse külm ei jäänud püsima ja sulaperiood saabus. Aga kõik sündis tunduvalt varem kui ma pakkusin ning külm oli ka palju tugevam kui eeldasin.
Juba 6. detsembri ööl ja hommikul oli Ida-Eestis kuni 25 kraadi külma ning järgmine öö oli veel pakaselisem. Tegelikult ma uskusin, et 10 kraadist tugevam külm võib tulla alles teisel dekaadil, aga päris pakaselisi numbreid ei oodanud üldse. Ja nii juhtus, et ka sula tuli tunduvalt varem – mitte kuu teisel poolel, vaid hoopis 11. detsembril. Omakorda tähendas see, et enne jõulusid jõudis uuesti külmaks minna ja sellega olid Eestis tagatud ka valged jõulud, mida ma ennustasin, et pigem ei tule või siis tulevad küllaltki õhukese lumikattega.
Aga see kõik läks valesti ainult sellepärast, et sündmused arenesid arvatust märksa kiiremini. Väga külma alguse tõttu oli detsember ka keskmisest üle 3 kraadi külmem, mida ma kindlasti ei oodanud. Nüüd on muidugi seda tõenäolisem, et jaanuar tuleb soojem kui detsember (sellisest variandist kirjutasin ka eelmises ilmaloos), ehkki päris kindlalt seda lubada ei saa.
Kirjutasin ka sellest, et väga oluline on jälgida, mida teeb temperatuurikõver jõulude ajal. Kõige madalamad temperatuurid (–10) olid vahetult pärast uue külmaperioodi algust (21.-22. detsember) ning esialgu läks jõululaupäevaks ilm isegi pehmemaks, aga tervikuna tuleb öelda, et pigem oli temperatuur ühtlane ja kindlalt miinustes, ehkki esimese dekaadi pakasele ei jõudnud teine külmaperiood ligilähedalegi.

Idapoolne kõrgrõhkkond ei jäänud valitsema
Eesti talvel toob reeglina kõige külmema ilma idapoolne kõrgrõhkkond. Detsembri esimese dekaadi teisel poolel tunduski, et algul põhja pool asetsenud kõrgrõhkkond kinnitab nüüd kanda Venemaa piiri taga. Nii kaua, kuni tsüklonid seda läänest õõnestavad, võis meil püsida sula, kuid kõrgrõhkkonna tugevnemisel olnuks pakane paari päevaga platsis.
Mäletan, et neli ja pool aastat tagasi manalateele läinud legendaarne ilmaennustaja Kuuse-taat põhjendas ühel aastal oma eksimust (külma talve asemel pikalt laussula) nii: „Külm oli idapiiri taga olemas, aga meieni ei jõudnud.“
Paraku just see ongi ilmaennustuses peamine faktor, kas jõuab või mitte. Kui sellega eksitakse, on kõigega eksitud. Ehkki tegelikult oli Kuuse-taadil õigus, et erinevus sulailma ja pakase vahel võis peituda vaid kõrgrõhkkonna läänepiiri paiknemises mõnisada kilomeetrit kaugemal. Sama näite võib tuua jalgpallist. Kui sa lööd viis meetrit või viis sentimeetrit mööda, on vahe väga suur, aga tulemus sama – seis püsib 0:0. Kui aga lööd viis sentimeetrit posti kõrvalt sisse, on meeskond 1:0 ees, mis siis, et see löök läks eelmisest ainult 10 cm vasakule või paremale (olenevalt kummast postist).
Nii on ka idapoolse kõrgrõhkkonnaga – kui ta on olemas, võib see tähendada meile nii sula kui ka pakaselist talve, sõltuvalt sellest, kas peale jääb lääne- või idavool. Kui aga külm tuleb meile põhjast nagu juhtus nüüd detsembris enne jõulupühi uuesti, on miinuskraadid kindlad, kuid karmi pakast ei tule. Selline olukord tagab meile stabiilselt keskmisest külmema talve, ent põhjavool ei ole Eesti talvel reeglina kuigi püsiv. Imelikul kombel võib põhjast märksa kauem tuul puhuda hoopis kevadel, mis on ju soojem aastaaeg.

Sulaperioodid jätkuvad, aga mitte pikalt
Kogu selle eelneva jutu põhjal võibki järeldada, et tänavune talv tuleb meil siia-sinna, kord sula ja siis jälle miinuskraadid, kuid suurim küsimärk on selles, kui madalaid temperatuure need külmaperioodid toovad. Niisiis, mis praegu tundub?
Esiteks, sula aeg-ajalt esineb, aga mitte kaua. Kuna jaanuari keskmine on märksa külmem detsembri keskmisest, siis võivad ka lühikesed sula­perioodid tähendada, et aasta esimene kuu tuleb ikkagi normist soojem. Detsembri keskmine oli meil 4,3 kraadi külma, jaanuar võiks tulla ehk kraadi võrra soojem.
Teiseks, keskmine sõltub ikkagi rohkem külma- mitte sulaperioodist. Sest sula on meil ikka seesama 0 kuni +3 kraadi, jaanuaris-veebruaris esineb suuremat sooja harva. Külm võib meil olla aga mõõdukas (–5), parajalt krõbe (–10), kerge pakane (–15) või hoopis tugev pakane (alla –20 kraadi). Sealt tuleb vahe juba väga suur. Ennustada on aga just seda kõige raskem, kui tugev see pakane saab olema. No midagi peab arvama... Usun, et üks periood kuu teisel poolel tuleb ka 15–20 külmakraadiga, kuid ülejäänud ajal jääb miinus 10st soojemaks.

Rahutu ilma ootel
Lumega on selline lugu, et seda sadas detsembris piisavalt, kuid iga sulaperiood vähendab lumikatte paksust. Kuid sajuhulk jäi ikkagi oodatust väiksemaks (Eesti keskmisena 71% normist). Ma ju ise pakkusin, et detsembri teine pool on pigem väga sajune ja tuleb kõike – nii lund, lörtsi kui vihma. Kuid mingit eriliselt hullu ilma meil polnudki, ka ühtki tugevamat tuisku mitte.
Seepärast (kahjuks!) usun, et jaanuari teisel poolel on lisaks ühele pakaseperioodile ka mingi väga ebameeldiv lõik, kus 6–7 külmakraadiga lõõtsub tuul ja keerutab lund üles. Sellist perioodi meil detsembris peaaegu polnudki – kui, siis mõnel üksikul päeval, aga mitte pikemalt.
Sellelgi talvel peab ka ju tulema mingi rahutu periood ja seda mitte veebruaris, mida näen pigem päikesepaistelisena. Külmemana kui jaanuar, aga samas meeldivamana. Kuid eks täpsustame prognoosi järgmises ilmaloos.