Juhtkiri: Distantsõpe pole mingi kole koll
Kevadel toimunud distantsõppe osas leidub vastakaid arvamusi. Selge on see, et lihtsad need kuud ei olnud, kuid valdav enamus koolilastest (ja nende vanematest) sai siiski hakkama.
Oli lapsi, kellele see väga sobis, et üldjuhul ei tarvitsenud nii vara üles tõusta ja kusagile minna, vaid kooliülesandeid lahendada ja tundides osaleda sai arvuti vahendusel. Sõpradega suhtlemisest tunti muidugi puudust, selge see. Ja lapsevanemad said suurema koormuse, kuna pidid suutma töötamise kõrvalt toime tulla ka lapse juhendamisega – mida noorem laps, seda rohkem oli vaja abi, mitte ainult kooliülesannete, vaid ka veebikeskkonnas tegutsemisel.
Natuke siiski tekitab hämmastust see ülereageerimine – kui kusagil meedias tuleb juttu distantsõppe võimalikkusest ka sel õppeaastal, ahastavad selle all kommentaarides vanemad, kui kohutav see kõik oli ja kuidas sellest enam mitte midagi teada ei taha. Samas on ju teada, et niisugust üleriigilist sulgemist nagu kevadel, enam teha ei plaanita. Küsimus on paarinädalases distantsõppes juhul, kui koolis avastatakse koroonapositiivne. See aeg üle elada ei ole ju ometi nii talumatult raske! Saaks aru, kui jutt käiks kuudepikkusest kojujäämisest. Ei usu, et lapsed ise seda nii traagiliselt võtavad. Ajad on keerulised ja midagi muud ei jää ju üle kui oludega kohanduda. Ning loota, et see va tüütu koroonaviirus jätab meid lõppude lõpuks ometi rahule.