Juhtkiri: Ei taha tasuta töötada!

Viimasel ajal olen märganud suundumust, et kus iganes ma teenust tarbin, tuleb postkasti küsimus: kuidas oled teenusega rahul? Ehk isegi – palume iseloomustust teenusele...

Olen kuulnud, et vastustest sõltuvad klienditeenindajate palgad. Kui vastamine on tehtud ülilihtsaks, näiteks nupp kassa juures, vajutan alati positiivset. Ka siis, kui teenus oli neutraalne. Sellest on täiesti küll.
Aga kui ma saan meili – palun iseloomustage! – eeldab see juba läbimõeldud ja ajamahukat tööd. Ja aeg maksab. Kulutan seda meeleldi oma lähedastele, aga võõra ettevõtte juhtkond võiks näiteks testkliendid palgata.
Rahulolunupu vajutamine ootab ka reisijaid Tallinna Lennujaamas. Käidud Euroopa riikidest on Eesti ainus, kus arvatakse, et turvameeskonna tööd tuleb kontrolli läbimisel hinnata.
Ka seal vajutan alati positiivset, sest ma pole kordagi kohanud lennujaama turvatöötajat, kes poleks professionaalne. Vajutades mõtlen, et tegelikult tuleks nende tööd väärtustada selle järgi, et nad osalevad meile turvalise lennu, sisuliselt ellujäämise tagamisel, mitte ei pea meile teenindajatena meeldima.
Usutagu, ma oskan kiita, kui ka kohtan midagi tõeliselt väärtuslikku. Ja tähelepanu juhtida oskan ka, kui keegi ikka tõesti valesti käitub. Aga kõige sagedamini tarbin ma teenust sama automaatselt, nagu teenindaja seda osutab, ega pea seda põrmugi valeks. Ärge küsige, kuidas ma seda kohtumist iseloomustan!