Juhtkiri: Kallistamiskultuur teeb vähikäiku
Kallistamine on omapärane tegevus. Ühtpidi nagu intiimne – lähedus ja kõik, mis sellega kaasneb ja sellele järgneb. Teistpidi nagu lihtsalt sõbralik žest.
Kumb ta parajasti on, sõltub kontekstist. Aga kui konteksti tajumine pole tugev külg, võivad tekkida lahkarvamused ja tänapäeval liiguvad need vahel läbi mitme kohtuastme.
Nagu oli näiteks Aivar Mäe kaasus. Ei saanudki aru, kas mees oli lihtsalt lahedalt joviaalne või rikkus kellegi enesetunnet ja töörõõmu. Et kui naised teda kallistasid, oli korras, aga kui tema naisi kallistas, oli väärtegu? Vähemalt jäi selline mulje, kui osad Estonia ja Vanemuise naistöötajad teda avalikult kaitsmas käisid.
Tegelikult on suur kallistamise komme Eestis natuke selline sissetoodud värk. Et kõik muudkui kallistavad – olgu siis naised võimlemistrennis või ajakirjanik ja intervjueeritav. Ja kui nagu väga ei taha kallistada, leidub ikka mõni tark, kes arvab, et ju sul on psühholoogilised probleemid või – taga hullem! - tšakrad kinni! Hea veel, et mingit puhastusainet ei soovita manustada!
Praegune aeg toob suhtlusrõhu sagedamini füüsiliselt sõnalisele. Patsutamist ja embamist on vähem, lehvitusi ja silmadega märguandmisi rohkem. Naeratused on loodetavasti alles, olgu või maski taga – sest kui naeratus silmist näha on, siis see on tegelikult üks suur ja ilus naeratus.
Loomulikult on alati jamasid ka. Ja need on vahel rohkemgi näha. Juba vanarahvas teadis, mis vee peal alati pinnale ujub.