Juhtkiri: Kui rahvas nii ei arva, kas siis rahvas on ikka loll?

„Terroristide tegu on argpükslik. Me ei karda neid. Me peame üksteist toetama ja eluga edasi minema. Kõik moslemid ei ole terroristid.“

Poliitikutel on ilmselt kõned juba taskust võtta, kui pärast terroriakti on vaja rahvast üles kutsuda mitte pead kaotama. Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa ja viimati Inglismaa poliitikud on rääkinud üsna samamoodi. Mida muud nad saakski rääkida. Aga kaks aastat tagasi olid teised ajad. Kõik, kes tundsid hirmu immigrantide ees, olid euroopalike väärtuste vaenlased.
Kui nii jubedal nähtusel nagu terrorism saab olla mingi positiivne külg, siis see, et Euroopa juhid räägivad vähem lauslollusi, nagu „Euroopa on kõigi kodu“. Kaks aastat tagasi juunis kuulutas Ungari välja nelja meetri kõrguse tara ehitamise Serbia piirile. Ungari oli euroopalike väärtuste vaenlane ja lausloll, keda, eriti Saksamaa juhtpoliitikud hurjutasid nagu pätti. Selle eest, et riik julges massilise illegaalse piiririkkumise eest oma piiri kaitsta. Laustargad kuulutasid, et me võtame kõik põgenikud avasüli vastu ja väitsid, et illegaalne piiriületamine on inimõigus.
Enamik rahvast pole ilmselt kusagil ega kunagi nii arvanud, et mida rohkem immigrante, seda parem. Kaks aastat tagasi võtsid meedias võimu arvamusliidrid, kes väitsid, et kui rahvas nii ei arva, siis rahvas on loll. Õnneks see aeg on möödas, aga kõned sõnumiga „me peame üksteist toetama ja eluga edasi minema,“ peavad poliitikutel nüüd pärast terroriakti sõnavõtmiseks valmis olema.