Juhtkiri: Looma ei kingita lapsele sünnipäevaks!

Ma olen vahel mõelnud, millest see ometi tuleb, et meil Eestis on nii palju kodutuid loomi. Jah, õnneks on ka palju suure südamega inimesi, kes pakuvad hoiukodusid ja tegelevad sellega, et õnnetukesed endale peatselt päris pererahva leiaksid. Kuid millest on olukord ikkagi alguse saanud?

Eks ikka sellest, et loomi võetakse omale liiga kergekäeliselt, millest muust?
On ju väga tavaline, et lapsed igatsevad kassi või koera ning vahel annavad vanemad järele: no ma kingin ta sulle siis sünnipäevaks, aga sa pead lubama, et hoolitsed ainult ise tema eest... Ja siit hakkabki asi allamäge minema. Olgu, kui tegemist on juba teismeeas lapsega, siis saab temalt tõesti oodata seda ainuisikulist looma eest hoolitsemist.
Kuid väiksema, alla kümneaastase lapse jaoks käivad koera või kassiga seotud kohustused väga sageli üle jõu. Minu meelest ei tasuks seda üldse oodatagi. Ei öelda asjata, et loom võetakse perre, mitte lapsele.
Olgu öeldud, et tegelikult ma pooldan väga seda, et lastega peres oleks ka lemmikloom. Looma olemasolu arendab last emotsionaalses mõttes tohutult. Kuid selle otsuse saavad teha vanemad ainuüksi endast lähtudes. Loomad on inimese jaoks ka liiga lihtsalt kättesaadavad. Võiks olla näiteks mingi koolitus, mille pead läbima, enne kui saad lemmiklooma võtta. Ehk jääks siis mõni kergekäeline otsus tegemata ja mõni loom traumeerimata.