Juhtkiri: Mida võib laps lugeda?

Hiljuti võttis ühes meediaportaalis sõna murelik isa, kelle 10-aastane laps oli raamatukogust kätte saanud tema jaoks sobimatud teosed – õudusjutud.

Isa püstitas küsimuse, kas on turvaline last üldse raamatukokku lasta, kui talle seal selliseid raamatuid kätte antakse. Ei hakka konkreetset juhtumit kommenteerima, seal võis olla eri põhjuseid, miks ja kuidas kogu lugu aset leidis, vaid arutleks teema üle üldisemalt. Kuidas lapse lugemusega ikkagi on – kui palju peaks vanemad seda kontrollima? Kas peaks olema õnnelik, et laps üldse tahab vabatahtlikult raamatukokku minna ja endale lugemist valida, või võib ebakohane kirjandus kasvavale noorele halba mõju avaldada? Minu meelest tuleks siinjuures lähtuda lapsest. Ma ise olin juba väiksest peale suur lugeja ning juba enne kümnendat eluaastat olin läbi sirvinud osa ema lugemisvarast. Kõik ei meeldinud, paljust ei saanud aru, aga leidsin nii mõndagi, mis kõnetas. Ühe oma lemmikautoritest, Stephen Kingi, avastasin samuti varases teismeeas. Ei saanud ma ta teostest traumat. Samas mõjusid mulle rängalt lood, kus mõni loom sai viga. Siiani mõtlen vahel Ivan Turgenevi "Mumuu" peale, mis vene ajal vabalt lasteraamatute hulgas saadaval oli. Lastejutust oli asi kaugel. Samuti meenub jutustus perekonnast, kus väike vend ema süles verest tühjaks jooksis. Jälle – ametlikult lasteraamat! Vat sellised asjad traumeerisid. Aga lapsed väga erinevad. Häirivaid asju võivad nad ka palju leida youtubest või internetist.