Juhtkiri: Millest võib lastega rääkida?

Käisin 10-aastase tütrega kinos “Tagurpidi torni” vaatamas. Film oli just niisugune nagu olin arvustustest lugenud: lapse jaoks lihtsalt põnev vaatamine, endale mõjus aga päris rängalt ja pani mõtlema paljude asjade peale – tänapäeva laste omavahelised suhted, käitumine, empaatia teiste suhtes. Sealjuures andis film muidugi võimaluse ka lapsega nende asjade üle arutleda.

Hea meel oli kuulda ja tõdeda, et tema väärtushinnangud ikka paigas on ja ta sai aru, kes lastest käitus filmis halvasti ja kes hästi. Tuttavalt inimeselt kuulsin aga ka arvamust, et milleks sellistest rasketest ja koledatest asjadest üldse filmi teha. Meenus ka paari aasta tagune juhtum, kus isa ja ema olid äärmiselt nördinud, et nende 10-aastasel pojal lubati raamatukogust laenutada täiskasvanutele mõeldud raamatud (üks neist Stephen Kingi “Carrie”, teise pealkiri ei meenu hetkel). Selle loo peale mõtlen senini kerge muigega, sest ise olin umbes kolmteist, kui lugesin esimese Stephen Kingi romaani ja naudin selle autori loomingut ka pea kolmkümmend aastat hiljem – kuidagi aia taha nagu ei ole sellest lugemisest enda arvates läinud... Ise lastele kirjutades olen väga seda meelt, et lapsi ei pea kuidagi vati sees hoidma. Lastele võib kirjutada, lastele võib teha filme ja nendega rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on! Oluline aga ongi just rääkimine – kõigest ei pruugi laps ise ehk tõesti päris hästi aru saada, kuid siin aitab kindlasti, kui asjad omavahel pärast läbi arutada. Säärased arutelud on ka üks väga mõnus võimalus suhtlemiseks!