Juhtkiri: Olukord kisub niruks kätte

Koroonakriis on kui halastamatu peegel, mis näitab üksikasjalikult ära kõik, mis elus seni teisiti oleks võinud minna.

Vastsest uuringust selgub, et iga kümnes eestlane saaks ilma tööta hakkama vähem kui nädal aega. Veerandi elanikkonna säästud jäävad kuu lõpuks alla saja euro. Töökohad on savijalgadel ning ettevõtjate enesekindlus pole ka tükk aega nii nõrguke olnud. Riik on lubanud abi, aga lubadusega leiba ei osta. Liiatigi – ühtede aitamine tõstab teiste makse, ent neid, kelle maksukoormust võiks suurendada, on praegu raske leida.
Parem pole olukord ka peredes. Lapsevanemad on saanud väga hästi selgeks, kas nad on osanud oma lapsed õppima õpetada. Ja mis on nende laste nõrgad küljed nii teadmistes kui ka käitumises. Enam pole võimalik öelda, et oi, kodus on ta küll nii hea laps, ju te olete koolis ise midagi valesti teinud...
Lasteaednikud on samuti hädas. Valverühmad tähendavad, et erivajadusega lapsega peab hakkama saama ka õpetaja, kes seda ei oska.
Suheteski peegeldub kriisiaeg. Kel tuleb püsida koos, kel lahus. Kui harjunud ei ole, võib elukorralduse muutus keeruline olla. Ennustatakse esmalt lahutuste-, seejärel aga beebibuumi. Sest seks toimis, aga suhe mitte.
Paljudel on raske, kuid aeg, mil sellest rääkida julgetakse, seisab veel ees. Enne seda aga läheb ilmselt veel raskemaks.