Juhtkiri: Peretoetus võiks õiglane olla küll

Mäletan, kuidas kunagi aastate eest, kui vanemahüvitis alles tuli, protesteerisid paljud selle vastu ja arvasid, et kõik lapsed peaksid saama võrdselt raha. Et miks makstakse ühele emale mitu korda rohkem kui teisele? Tollal ei mõeldud aga eriti sellele, et tegemist oli ju saamata jäänud palga hüvitisega ja palk ongi kõigil erinev. Ei saa me kõik ühesugust palka ja nii ei saanud ka vanemahüvitis kuidagi olla ühesugune.

Nüüd tunnevad paljud samalaadseid emotsioone, mina ka. Vahe on aga selles, et praegu plaanitava puhul ei ole seekord tegemist kellegi saamata jäänud palga hüvitamisega, vaid peretoetusega, mida ju tõesti võiks jaotada võimalikult võrdsetel ja õiglastel alustel. Kas kolmelapselisel perel kulub siis tõepoolest 700 eurot rohkem kui kahelapselistel? Seda on äärmiselt raske ette kujutada ja keeruline on kuidagi loogiliselt põhjendada nii absurdselt suurt vahet. Ei, see pole õiglane, et riik kellegi spaakülastusi kinni maksab, nagu ühes artiklis oli osade perede arvamust kajastatud. Paljud leidsid, et see on just normaalne, sest neil on ju suur pere ja muidu ei saaks sääraseid asju lubada. Kas tõesti on see koht, kuhu nii palju riigi raha kulutada, samal ajal kui tegelikkuses on paljud kolmelapselised pered igati normaalsel järjel ja samas ühe-kahelapselised virelevad vaesuses?
Karta on, et säärane süsteem tekitab ühiskonnas lõhestumist ja protesti.