Juhtkiri: Täitsa ükskõik, kes Eurovisiooni võidab

Ah et juba on Eurovisiooni aeg käes! Eesti Laul tuli justkui palju suurema lärmi saatel. Oi, lärm on muidugi vale sõna. Promomise saatel, mille kohta öeldi vanasti propaganda.

Mulle tundub, et Eurovisiooni roll Eesti elus on palju muutunud – seda mõistetakse rohkem kui poplaulude pidu ja glamuurset telesaadet, mitte kui lauluvõistlust. Vaene Juhan Paadam ning Eesti lauljad ja heliloojad, millist tänitamist nad pidid kuulma, kui Eestil pärast 1996. aastal “Kaelakee häälega” alanud edulugu, pidevaid kohti paremate seas, 2001. aasta võitu ja 2002. aasta kolmandat kohta sai 2003 aastal lauluga “Eighties Coming Back” tagantpoolt viienda koha: sääraseid kohti hakati sest ajast sageli võtma.
Aga harjusime ära – ei ole kogu aeg eesotsas, võitjat on jube raske ennustada, aina suuremaks paisunud Eurovisiooni-Euroopa hääletab küll naabrite poolt, aga ettearvamatult. Ja nüüd, kus hääletavad ka žüriid, hääletab Eurovisiooni-Euroopa veelgi ettearvamatumalt. Vaatad, et hea laul, aga keegi justkui ei märka. Vaatad, et on ikka tilulilu, aga kogu Euroopa märkab seda geniaalsust.
Aga ega see areng paha ole. Eurovisioon on aina vähem võistlus, kus halvasti esinemise eest sõimata saab, ning aina enam tegijatele mitmenädalane pidu ja vaatajatele kolmeõhtune pidu. Kui on pidu, siis ei ole ju kaotajaid.
Kes kaotab meie laulupeol või mõnel toredal 75. sünnipäeval? Kui, siis need, kes osa ei võta.